No Remorse

Haigeluul

2010-03-15T15:38:00.000-07:00

Dio - Haigeluul
Hiljuti mu kurivaimud silmile tõid öö
Ma vastu enam sellele ei saa
Ahvatlustel andun ja siis valitsejaks saan
Kuid seda laulu olen varem kuulnud küll

Hääled hakkavad laulma - naase koju

Kurjust veidi näinud olen ringi käies Maal
Ent silmapiirist välja läheb see
Õel teeb nagu õel on ja kui mul kaob kontroll...
Kas selline saab põrgu olema?

Kas liig kaugele kukkusin ma?
Seisin liiga kaua vist tules?
Las siis kõik maha kukkuda
Rebides eemale öö

See on vist - Haigeluul
Haigeluul
Haigeluul

Oodates nüüd kurivaime, kes mu silmile tooks öö
Ma värisen ja pattu ootan vist
Ahvatlusel andun ja siis valitsejaks saan
Ja luban viimaks sisse elajad

Kas liig kaugele kukkusin ma?
Seisin liialt kaua vist tules?
Las siis kõik maha kukkuda
Rebides eemale öö

See on vist - Haigeluul
Väljast sisse - Haigeluul
Ooh, haigeluul
haigeluul
ooh-o-oh

Haigeluul...

1 034 sõna stiilipuhast distsipliiniotsingut

2008-02-16T13:55:00.000-08:00

e minu esimesed kokkupuuted kaitseväelise motiveerimisega. Siinkohal avaldan ühe hiljuti valminud essee, mille ma käsu korras kirjutama pidin. Soovitud pikkuseks oli niisiis ca tuhat sõna ning teema kajastub mõned read madalamal. Kirjutamise eesmärgiks oli panna mind mõtlema selle üle, miks ma eksisin distsipliini vastu, kandes kasarmu territooriumil mitteterviklikku vormiriietust.

Miks ma olen seersant

(pilt - op "Pikk tee 2007" neljakümne kuues kilomeeter)

Seersandiks olemisel on kindlasti omad positiivsed ja negatiivsed küljed. Ka seersandiks saamine võib toimuda mitmel erineval viisil. Enne kui seersandiks olemisel saab pikemalt peatuda, tuleb esmalt ära määrata, kes või mis asi üks seersant õigupoolest on. Seersandi olemusel, seersandiks olemisel ning selle tähendusel lasubki järgnevate lõikude pearõhk. Teema põhjalikumaks avamiseks on kasutatud kahte lähenemisviisi. Teksti esimesed lõigud kätkevad endas seersandiks olemise ja selleks saamise teoreetilisi aluseid ning seersandiks olemise tähendust seersandi enda jaoks.

Seersant on mitmete riikide relvajõududes ning korravalveorganites kasutusel olev auastmekategooria. Sõltuvalt riigist ning ametkonnast jaguneb see väiksemateks kategooriateks, Eesti kaitsejõududes on nendeks noorem-seersant, seersant ning vanem-seersant. Need kolm auastet kuuluvad nooremallohvitseride hulka, olles sellega kõrguse poolest sõduri ning vanemallohvitseri vahel. Nooremallohvitseri auaste nagu iga teinegi annab infot inimese väljaõppetaseme, kogemuste ning teatud isikuomaduste kohta. Auastmega kaasneb reeglina inimeste juhtimise õigus ning sõjaväelises kontekstis vastav kohustus. Ühe nooremallohvitseri alluvuses ei ole reeglina rohkem kui ühe rühma suurust üksust.

Nagu mainitud eespool, on olemas erinevaid allohvitseri auastmeid, seega ka allohvitseriks saamise viise. Siinkohal keskendutakse siiski Eesti süsteemi kirjeldamisele. Saamaks Eesti Kaitseväe nooremallohvitseriks tuleb läbida Nooremallohvitseride Kursus (NAK) ning sooritada edukalt selle jooksul toimuvad kontrollharjutused, nende hulgas nii teooria eksamid kui ka hinnatavad praktilised sooritused. Soorituste edukus sõltub füüsilisest vormist, osavusest, aga ka teoreetilistest teadmistest. Lisaks kursuse edukale läbimisele peab allohvitserikandidaat vastama teatud olemuslikele nõuetele, mis väljenduvad tema käitumises, väljanägemises ning üldises suhtumises tema ülemate silmade läbi. Täitmaks neid kriteeriume tuleb niisiis olla õppimisvõimeline ja osata oma teadmisi süsteemselt meenutada ning praktikas kasutada. Samuti on oluline tulevase allohvitseri võimekus füüsilise töö tegemisel ja tema karakter inimesena. Vaadeldes lähemalt neid iseloomujooni, mis ühel tulevasel seersandil võiksid teiste inimeste silmis olla, võib ülevaatlikult välja tuua mõned märksõnad: vastutustundlikkus, enesekindlus, nõudlikkus ja motiveeritus, aga ka distsiplineeritus.

Distsipliin, tulenedes ladina keelsest sõnast disciplina (juhend – lad k, to discipline kasvatama, juhendama – ingl k) tähistab sisuliselt kasvatust. Nii tsiviilelus kui ka sõjaväeliselt ülesehitatud asutuses mängib kasvatus äärmiselt tähtsat rolli. Kaitseväes saab kõik alguse distsipliinist. Ilma selleta ei oleks käsuahelate toimimine efektiivne. Nii nagu lapse kasvatamine algab tema varajases eas, alustatakse distsipliini kasvatamist juba ajateenistuse esimesel päeval. Kaitsevägi, oma struktuuri poolest on üsna paindumatu organisatsioon, mistõttu distsipliin peab olema tugev selle igal astmel, kasvades seejuures ülemistelt juhtimisastmetelt alumiste suunas. Enne allohvitseriks saamist peab sõdur seega omandama distsipliinitunnetuse.

Vastutustundlikkus on omadus, mis peaks olema igal täiskasvanud inimesel, kuivõrd vastutuse kandmine käib igapäevaeluga kaasas ühel või teisel viisil. Sõdur kui relvajõudude esindaja puutub alatasa kokku relvade ning lõhkeainetega, mistõttu sõduri puhul on vastutuse kandmise tähendus tihti veelgi suurem. Allohvitser, olles samuti sõdur kannab samasugust vastutust kui iga teine kaitseväelane, kuid omades ülema ning juhi rolli, kannab ta lisavastutust ka oma alluvate tegude eest. Võttes arvesse ainuüksi relvade kasutust, on allohvitser tihti vastutav kuni kümne relvastatud võitleja tegude eest, kuivõrd temal on oluline osa alluvate tuletegevuse kontrollimises. Seetõttu on tähtis jälgida, et seersandi auaste omistataks inimesele, kes paistab silma vastutustundlikkuse poolest.

Motiveeritust on küllaltki raske defineerida ning seda enam, isikuomaduste hulka liigitada, kuid ülevaate andmiseks saab seda siinkohal siiski teha. Motivatsioon, olgu siis sisemine või välimine on edasiviivaks jõuks nii eraelus kui ametlikus tegevuses. Madalalt motiveeritud inimene ei täida oma ülesandeid maksimaalse püüdlikkusega, mistõttu teeb tavalisest rohkem vigu. Tsiviilelus saab motivatsioonipuudus ühel või teisel viisil, näiteks palgaalanduse või mõne eesmärgi mittetäitumise kaudu karistatud. Ehkki Kaitseväes toimib karistamine ning ergutamine teisiti kui muudes asutustes, on need toimingud siiski tugevas korrelatsioonis isiku motivatsiooniga. Seega mängib motivatsiooni omamine ning selle kõrgel hoidmine tähtsat rolli kaitseväeteenistuses. Sõduri jaoks on motivatsiooni tase otseses seoses saadavate karistuste ning motivatsiooni tõstvate harjutuste hulgaga. Ülemana peab allohvitser hoolitsema oma alluvate heaolu eest ning seega pidevalt kontrollima motivatsioonitaset üksuses. Selline tähtis ülesanne nõuab aga ka ohvitserilt endalt väga tugevat motiveeritust.

Enesekindlus on samuti iseloomujoon, ilma milleta üks täiskasvanud inimene väga edukas ei saa olla. Auastmekõrgendust võib lugeda tõusuks karjääriredelil ehk liigitada edukuse alla. Niisiis on enesekindlus kaitseväes samavõrd tähtis kui tsiviilelus. Raske on usaldada ning võtta tõsiselt inimest, kes ise ei ole endas kindel. Enesekindlus ja oma otsustele kindlaks jäämine on ülema üks tähtsamaid omadusi. Allohvitser on lisaks ülemaks olemisele tihti ka üksuse eestvedaja, liider. Seetõttu on tähtis, et tema otsuseid usaldataks, vastasel juhul võib alluvate kõhklus kriitilisel hetkel otsustavaks saada.

Omades vastutustunnet, kõrget motivatsiooni ning tugevat enesekindlust on niisiis igal sõduril olemas eeldused edu saavutamiseks nii teenistuses kui ka eraelus. Siiski ei piisa pelgalt nendest iseloomujoontest, olemaks inimeste ülem – allohvitser. Nagu varem mainitud, kannab üksuse ülem lisaks enda tegudele vastutust ka oma alluvate tegude eest. Alluvate tehtud vigade eest ei saa karistada ainult nemad, vaid ka nende vahetud ülemad. Seetõttu on ka allohvitseri enda seisukohast tähtis jälgida, et tema alluvad täidaks oma kohustusi võimalikult veatult. Et Kaitseväes toimib juhtimine hierarhilist käsuahelat pidi, sõltub ühe seersandi heaolu ka tema ülemate ametialasest pädevusest ning teenistuslikest sooritustest. Seega on allohvitseri kohuseks silmas pidada ka oma ülemate käitumist ning märgata tehtavaid vigu, kandes nendest ette võimalikult operatiivselt, vältimaks tõrgete jõudmist käsuahela alumiste astmeteni. Niisiis peab allohvitser olema oma alluvate, aga ka kaasvõitlejate ning ülemate suhtes äärmiselt nõudlik.

Eespool on räägitud nii enesekindlusest, vastutustundest kui ka motivatsioonist. Eriti olulisele kohale on tähtsuse järjekorras paigutatud distsiplineeritus ja kõige tipus nõudlikkus. Siiski on siiani mainimata jäänud kõige tähtsam omadus, ilma milleta üks allohvitser hakkama ei saa. Allohvitser, enne kui ta saab hakata oma alluvatelt nõudma distsipliini, enesekindlust ja motiveeritust, peabise olema suuteline täitma temale pandud kohustusi. Allohvitser, seersant peab olema eeskujulik, sest miski muu ei kasvata nii nagu isiklik eeskuju.

Ehkki allohvitserikandidaadi enda panus mängib olulist rolli auastme saamisel, ei saa eirata ka inimlikku tegurit selles protsessis. Nimelt sõltub auastme omandamise otsus peale kandidaadi enda suuresti ka teistest inimestest, kelleks esmajoones on tema ülemad ning mitte vähem tähtsal kohal teised allohvitserikandidaadid. Näiteks ei ole alati oluline, kas inimesel reaalselt on üks või teine iseloomujoon olemas, vaid pigem on tähtis, kas ta suudab piisavalt veenvalt jätta vastavat muljet. Inimliku teguriga saab kokku puutuda mitmetes erinevatessituatsioonides, suhetes ning juhuslikes sündmustes, mis leiavad aset nii NAKi eel kui selle ajal. Neis olukordades pannakse proovile kandidaadi isikuomadusi ja tema käitumine saab teiste inimeste poolt ühe või teise hinnangu. Suhete kujunemise käigus võib kujuneda austus või põlgus, autoriteet või sõnakuulmatus.

Võtmaks kokku kõike eelnevat, saab järelduse sõnastada järgmise lausega. Mina olen seersant sellepärast, et suudan olla oma alluvatele eeskujuks ning olen näidanud seda inimestele, kes mulle seersandi auastme on omistanud.

For Snipers From Snipers

2007-12-29T16:45:00.000-08:00

Enlistment inc.

2007-07-02T23:21:00.000-07:00

Käesolevaga kinnitan, et kuulujutud minu ajateenistuse alguse kohta vastavad tõele ning alates tänasest on mind võimalik leida uuelt aadressilt. Külalised (sh minu uuest soengust rõõmu tundvad reservistid), pannkoogid moosiga (või juustuga) ning meelelahutus on oodatud külastusaegadel Marja tn 4 asuvasse kinnipidamisasutusse. Fännide ja sõprade kirjadele püüan ka jõudu mööda vastata. Praeguseks kõike head ja ma luban väga käest ära mitte minna.

(Sarjast: Tunne oma kodulinna) 3D: Mees, kes orienteerus Pääskülast Mustamäele

2007-07-01T15:57:00.000-07:00

Tsiviili viimane laupäev (ei sisalda päevakajalisi ega muidu põnevaid või informatiivseid seiku)

sai juba reede õhtul täis planeeritud ning seda üsna üksikasjalikult, vaatamata reedeõhtusele Rockstar'si ja Hadese külastusele. Viimased lõppesid endise Pedagoogika Ülikooli vastas kiirtoidu müügikoha juures rämpstoitu manustades, aga selle üksikasjad jäävad vist igaveseks minu, Mardi ja selle umbkeelse venelase vahele, kes enne meid burgerit ostis. Tänu hilisele kojujõudmisele ning veel hilisemale magamaminekule ei alanud laupäev just tavapärasel ajal. Kella kaheteist paiku sain esimese hoiatuse kauba kohalejõudmise kohta (siinkohal tervitused kauba kohaletoimetajale) ning juba tund hiljem andis mu telefon endast taas märku. Jalgpall ning sellele järgnevad ebatervislikud eluviisid ei mahtunud see kord minu päevakavasse, mistõttu veetsin veel viimased uneminutid täielikus rahus ja vaikuses. Viis minutit enne kella kolme pidin asuma bussijaamas - nii jäi minu käsutusse tunni jagu vaba aega, mille jooksul pidin sööma, riietuma ning muuhulgas seadma jalgratta sõidukorda. Viimane osutus siiski nendest kõige vähem aeganõudvaks ja veel enne tähtaega tiirutasin rõõmsal meelel ümber jaamahoone, olles enne seda Statoilist õhku tankinud, muuseas päris tasuta.

"No-one gets left behind!"

sh toataimed ja peakatted, olenemata nende suurusest, vanusest ja asukohast. Sedapuhku jäid mõlemad nädal aega tagasi minust sõltuvatel ning vähemsõltuvatel asjaoludel Heade Mõtete Linna, kust nad oli vaja veel enne pühapäeva ära päästa. Neist esimese osas oli mind nõus aitama üks Eesti juhtivaid geenitehnolooge, kelle nime (vt mõne aasta pärast Nobeli preemia laureaatide nimekirja või teadusajakirjade esilehe pealkirju) ma oma tervise huvides jätan praegu avaldamata. Taim oli peagi omaniku käes ning järgmisena vajas päästmist mulle aastaid ustavaks osutunud peakate (vt postitust Operation: Wordfish). Ka nüüd pidin pöörduma oma ala spetsialistide poole, kelleks sedapuhku oli Eesti Vectra Klubi eestvedaja ning minu kauaaegne kaasvõitleja. Nüüd ei olnud lugu siiski nii lihtne ja teise kauba kätte saamiseks pidin sõitma veidi kaugemale - Pääsküla lähedale Vabaduse puiestee äärde. Enne seda aga jäi tee peale ammendamatu teadmistekarikas - Tallinna Keskraamatukogu. Läbi kesklinnaliikluse ning ekslevate tantsupeoliste liikumine oli kõike muud kui hõlbus ning üldises kaoses jäi märkamata isegi tuntud ajakirjanik, keda üks seltskond tunneb S-ark kodeeringu järgi. Olles vahepeal autoks muutunud, jõudsin, seejuures kõiki eeskirju järgides peagi järgmisesse peatusse, kus parkimiskohtade puuduse tõttu pidin taas jalgratturiks hakkama. Peab märkima - sellise sooja ilmaga ei oleks paha idee õue üks vastuvõtulaud organiseerida, kuhu inimesed saaksid laenutatud teoseid tagastada. Selleks, et ulatada raamat teise korruse töötaja kätte, pidin esmalt leidma kotist rattaluku, seejärel veenduma võtme olemasolus, lukustama ratta, jätma koti riietehoidu (seda ma ei teinud küll), registreerima enda sisenemise, minema trepist üles, võtma oma koti (ka seda ma ei teinud, vt mõned read kõrgemalt), väljuma, avama rattaluku ning alles siis sain edasi liikuda. Samas oleks võinud korraks pidurit vajutada, raamatu lauale asetada, viisakalt naeratada ja ilma tegelikult peatumata edasi sõita. See selleks, tegelikult toimus kogu protsess tõrgeteta.

Teekond kulges edasi Söögiplatsist Vineeri peatuse suunas, kus kõnniteele parkivad limusiinid ning lõunatõugu pulmalised ei teinud tänavat kuigivõrd laiemaks ega minu sõitu oluliselt kiiremaks. Mõnedkümned meetrid kaugemal toimus operatsiooni esimene tõsisem tagasilöök. Poole laulu pealt avastasin enda kõrvust linnamüra ning hakkasin sihikindlalt pleierile uut akut otsima. Jõupingutused kandsid vilja ning peagi asendus autojuhtide kärsitu sidurisõtkumine Stone Temple Pilotsi rahustavate lauluridadega (nende lugu Creep kummitas mind muuhulgas terve reede õhtu ning nüüd oli äratundmisrõõm meeliülendav). Esimene mulje Pärnu mnt viaduktile jõudes oli pool-nostalgiline pool-traagiline. Ma olin Tartus elades unustanud, mida tähendab silla puhul kehv teekate, see on märkimisväärne, sest Tartu Sõpruse sillaga on võrdlemisi raske võistelda. Auguline ja samal ajal muhklik ning mitte ülemäära lai kõnniteeriba jättis täpselt piisavalt manööverdamisruumi, et koondada minu muidu hajevil tähelepanu aukude vältimisele. Üks sild pole varem nii pikk tundunud. Järgmine motivatsioonijupp oli taas Pärnu maanteel, kus mõistsin üllatuslikult ruttu, miks Narva mnt kiirtee kilomeetrid autojuhtidele nii masendavalt mõjuvad. Vabaduse pst oma lõputute valgusfooride ja jalgratturi jaoks "anna alati teed" ristmikega tundus selle lõigu taustal päeva põnevaima osana. Asja juures kõige meeltlahutavam oli muidugi fakt, et mul oli vaid õrn ettekujutus kohast, kuhu ma minema pidin. Õnneks on vabakal üsna lihtne orienteeruda (eriti kui pead iga 200m tagant seisma jääma), kuna kõik tänavanimed on nii selgesti eristatavad ja jäävad seetõttu hästi meelde. Jõudes sihtkohta oli rõõm mõistagi mitmekordne, esiteks sain ma oma kauaoodatud mütsi kätte, teiseks hakkas mu peal märksa soojem ning kolmandaks võisin ma nüüd edasi mööda autoteed sõita.

Jooksvalt sai paika pandud ka järgmine sihtpunkt, kust oli lootus ära päästa kaua aega ootel olnud pantvangid. Et tegu on äärmiselt salajaste objektidega, mille olemasolust tean vaid mina, üks lugejatest ning teised isikud, kellest mul aimugi pole, jätan nende kirjelduse siinkohal välja. Enda suureks üllatuseks leidsin otsitava koha peagi üles, ilma et oleks sinna jõudmiseks väga suurt ringi teinud. Siiski ei olnud võit päris kogu täiega minu, vaid esines ka tagasilööke. Raudteeülesõidu lähedal sõitis üks reaktiivhävitaja häält tekitav mopeed minust mööda ja jättis kaugele seljataha. Tänaseks on mu enesehinnang traumast küll toibunud, kuid vähemalt nelja sekundi vältel tundsin end üsna lööduna. Vaatamata käigusolevale koleaiandusele võeti mind väärikalt vastu ja päeva kolmas kaup vahetas omanikku. Samal ajal sain juba järgmiseid juhiseid, et mu teekond Mustamäele, kust kaudu ma koju plaanisin jõuda, kulgeks tõrgeteta. Olles ühendanud kaks osa improvisatsiooni poole osa mälestuste ning ühe osa juhistega, leidsin end Nõmme Tervisekeskuse eest, mille peale tegin parkivale sõidukile joobes peaga otsa sõitnud põhiharidusega ameeriklase näo pähe ("I dunno, I swear, it came out of nowhere") ja sõitsin mööda tuttavaid teid Hipodroomi poole. Minust oli päris naiivne arvata, et saan päris otse viimase sihtpunktini veereda ja mõistagi avastasin varsti, et trolli nr 3 sõidusuunal on jätkuvalt ümbersõit.

Nüüd sobis ainsaks orientiiriks kõrge triibuline korsten, mis muuhulgas paistab ka ühe Eesti parima Reivikeskuse hoovist. Teadagi asub selle korstna ligidal ka üks kinnipidamisasutus, milles minul on alates järgmisest nädalast au veeta 11 kuud enda elust. Loomulikult ei saanud ma jätta kasutamata võimalust tutvuda selle välismiljööga ja nii ma jõudsingi Marja tänavani, kuhu ma sujuvalt sisse keerasin. Olles kiiresti veendunud selle koha frustreerivuses ning leidnud kolm potentsiaalset põgenemisteed territooriumi piirdeaias, sain südamerahuga vändata Selverisse janukustutus- ning näljaleevendusvahendeid soetama. Mis neisse turvaaukudesse puutub, siis pannkoogid ja moos on edaspidi väga oodatud ja teretulnud. Selveri parklas sadulast maha astudes tundsin päeva jooksul teist korda õrna nostalgiat ning selle põhjustajat. Üle pika aja tuli meelde, mida tähendab väsimus ja pinge jalgades. Samal ajal oli muidugi tore mõelda, et ma polnud ikka veel suutnud ära eksida kandis, kus ma liiklen heal juhul kaks korda aastas. Nagu veel vähe vaatamisväärsusi külastanud oleks, otsustasin tagasiteel mööduda ka vastvalminud haljasalast, mille ümber veel kaks kuud tagasi toimus mitteametlik Vähemuste Tantsu- ja Laulupidu.

Koju jõudes jagasin enda kogemusi diivani ning liitri veega ja lugesin esialgu päeva tegusama poole lõppenuks. Taim läks muidugi otse intensiivravisse ja müts viskus lihtsalt tuimalt nagisse. Siis aga sündis kõige ootamatum moment minu senises elus. Mina, kes ma planeerin enda elu neljaks aastaks minuti ning seitsmeks aastaks tunni täpsusega ette, avastasin end keset täiesti ettekavatsematut situatsiooni - mu telefon helises ja osapoolte kokkuleppel genereerus kavatsus piinata mu vaevuhingitsevat sõiduvahendit veelgi. Nüüd oli märklauaks Lauluväljaku ja Läänemere vahele jääv rannariba, kus mind varitses väsinud inimese suurim hirm. Sellest aga sarja järgmises osas - "3D: Mees, kes nõudis ajakirjanikult tellitavat võtit".

Heavy heavy fuel!

2007-06-28T17:07:00.000-07:00

Jaaniõhtu

oli see kord viimaste aastate üks märkimisväärsemaid ning nende hulgast ilmselt ainus, mis mul ka viie aasta pärast meeles on. Plaan õhtu sisustamiseks sai tehtud juba mõned nädalad varem ning vaatamata mõnedele kardinaalsetele muudatustele päevakavas, jäi toimumiskoht ning kohalolijate põhituumik samaks. Minu jaoks algas jaanilaupäev sel korral Raplas, kus tänavu toimus Võidupüha paraad, millest ka ise osa võtsin. Paraadi kordust vaatasin mõned päevad hiljem ETV-Plussist ning tahan seda edaspidi kindlasti pikemalt kommenteerida. Mis puutub aga selle tähtsusesse jaaniõhtu seisukohast, siis just selle sündmuse tõttu jõudsin Tallinnasse loodetust mõnevõrra hiljem. Kokkuvõttes jõudsin koju saabudes kahe päeva jooksul kolmandat korda matkakoti täielikult tühjaks tõsta ning selle uute asjadega täita, veidi süüa ning vannituba külastada ja juba olingi jälle uksest väljas, suundumas bussijaama poole. Seal ootas mind kogenud mereväelane ning sagedane lahingpaariline Mart, kes sedapuhku tegeles finantskavade koostamise ning piirkonnaseirega. Piletite saamisega suuremaid raskusi ei tekkinud, seda vaatamata kuupäevale. Küll tuleb mainida kassapidaja saamatust mainida, et meile vajalik buss seisab reaalajas peatuses ning me saaksime sellele peale. Seda ta ei teinud ning pidime bussijaamas, tänu temale, ligi tund aega surnuks lööma. Reis kulges tõrgeteta.

Kuusalu vahepeatusse jõudes selgus, et oleksime terve tee saanud ka autoga tulla, kuid hea seegi, et N ja E meid Kuusalustki edasi toimetasid. Lõpuks oli ju ka Kuusalus üsna lõbus järjekordsed 40 minutit poode mööda tatsates veeta, rääkimata absurdsest huumorist, mis selle aja sees sündis. Autosõit mere äärde oli üsna adrenaliinirohke, kuid sellest ma parem rohkem ei kirjuta, sest juht võib mu peale kurjaks saada. Umbes kohale jõudmise ajaks oli mu ajataju selleks õhtuks kadunud, õlu ja rumm seevastu, olid veel vägagi alles - minu arvates esialgu täiesti rahuldav seis. Kiireloomuline grill ning olukorraga tutvumine ja hüppasime taas autosse - kuuekesi. [DETAILID AUTORI POOLT VÄLJA JÄETUD] Väljunud autost, tundus kõik endiselt heas mõttes ülesmäge minevat. Kaardilugejaga läks meil nii nagu alati ja lõpuks kõndisime sihtkohta mööda mereäärt, usaldades ürginstinkte (bioloogiline kompass, mis osutab peo poole), liikudes peamiselt müra suunas. Saanud enda wingmanilt kiire instruktaaži keelekasutuse ning käitumisnormide kohta, sisenesime tsooni (tsooni eristab tsoonist see, et ehkki tuju on mõlemal puhul ühtemoodi hea, on isiku mälu tsoonis olles salvestamisvõimetu). Juba siis oli selge, et õhtu jooksul läheb kurjaks ära, võttes arvesse poes läinud rahahulka. Põhimõtteliselt ei läinud kaua kui me avastasime end sügavast rahuloluseisundist, kus kõik oli võimalik: vee peal kõndimine, lõkke kohal seismine, feministidega vaidlemine ning keset muruplatsi nähtamatuks muutumine. Ka ei puudunud selleaastaselt teaduskonverentsilt sissitelkidega varustatud vanad tuttavad. Tuleohutust tagas erusõjaväelasest päästesalga spetsialist ja kuni keskööni möödus õhtu oluliste vigastusteta. Siis sisenes Anton Tsooni - teekonda rannalt autoni ma ei mäleta. Seda veerandtunni pikkust mälulünka ei ole tänaseni suutnud täita üritusest osa võtnud tippspetsialistid ning asja uurimine on määramatuks ajaks edasi lükatud.

Ürituse ja nädalavahetuse tervikuna iseloomustamiseks lisan siia ühe loo sõnad. Pühendan selle põhituumikule, kuna ilma Teieta poleks kõik see võimalikuks saanud. Sõnad paistavad osalt peegeldavat ka mõndasid seiku meie kollektiivi elufilosoofiast. :D

Dire Straits - Heavy Fuel

Last time I was sober, man I felt bad
Worst hangover that I ever had
It took six hamburgers and scotch all night
Nicotine for breakfast just to put me right
cos if you wanna run cool
If you wanna run cool
If you wanna run cool, you got to run
On heavy, heavy fuel

My life makes perfect sense
Lust and food and violence
Sex and money are my major kicks
Get me in a fight I like dirty tricks
cos if you wanna run cool
Yes if you wanna run cool, you got to run
On heavy, heavy fuel

My chick loves a man whos strong
The things shell do to turn me on
I love the babes, dont get we wrong
Hey, thats why I wrote this song

I dont care if my liver is hanging by a thread
Dont care if my doctor says I ought to be dead
When my ugly big car wont climb this hill
Ill write a suicide note on a hundred dollar bill
cos if you wanna run cool
If you wanna run cool
Yes if you wanna run cool, you got to run
On heavy, heavy fuel

Camo test - U.S.A. vs Eesti

2007-06-09T00:06:00.000-07:00

Kuidas riit kasvas...
Taotluslikult väga eksitav pealkiri. Tegelikult oli käesoleva suve teisel juunil päevakorras metsapildi kujundamine mootorsae ning kahe kirve vahendusel. Kõrvaleesmärgina testisin Eesti tüüpilise võsametsa tingimustes omaalgatuslikult erinevate riikide kaitsevärvi-riietust. Et vormielementide olulist ülejääki see kord polnud, võtsin katse jaoks kasutusse:

Eestis toodetud ning EKV-s kasutusel olevad Alpi 2 saapad
U.S.A. päritolu suvevormi püksid
Eestis varem kasutusel olnud mustriga (praeguseks veidi muudetud) suvevormi kuhvt
Eesti sissisõja eriotstarbeline kollane harilik T-särk
Kaootiliselt valitud tundmatut päritolu Adidase firmanokamüts
90' aastate lõpus toodetud välismaist päritolu kollase-musta kirju mootorsaag

Nagu fotolt näha, eristuvad üldtaustast selgesti pildil kujutatud inimese näojooned ning käelabad. Ehkki need kehaosad on riietega katmata, on nende äramainimine siiski oluline edasise analüüsi seisukohast. Esimesena torkavad antud kontekstis silma aga elemendid 3 ning 6, mis minu arvates on mõnevõrra üllatav. Kui mootorsae puhul võib eeldada, et korrapärane kuju paistab metsa taustal hästi silma, siis sihtotstarbeline vormiriietus sellist tulemust kindlasti anda ei tohiks. Kaitseks võib siiski öelda, et katsealust vormielementi on vähe kasutatud ning pleekimisaste on seega madal. Tume objekt paistab võsa taustal aga hästi välja ning vormi paljastavat mõju võib eelkõige seletada ebasobiva positsioonivalikuga - päikese käes, heledal taustal. Märkimisväärne on mütsi (objekt 5) vähene silmapaistvus, vaatamata selle ebasoodsale värvitoonile valitud tingimustes. Ilmselt on selline efekt seletatav kontrastsusega mootorsae ning näo kõrval. Ilma nendeta oleks müts kahtlemata paremini märgatav.

Paremuselt teist ja kolmandat kohta jagavad ootuste kohaselt katsealused 2 ja 4. Neist esimene paistab silma suurepärase kokkusulandumise omaduste poolest ning on antud tingimustes paljale silmale võrdlemisi raskesti märgatav. Objekt neli on sattunud väga hästi valitud positsioonile, mis ühtlasi on mõjuvaimaks asjaoluks selle riideeseme eelistamisel. Kuhvt vähendab sellegipoolest tuntavalt mainitud maskeerimisvahendi tõhusust ning nende kooskasutust tuleb edaspidi põhjalikumalt kaaluda. Kollast värvi tuleks üldise roheluse keskel siiski vältida, kuivõrd pildil on tegu rohkest päikesest tuleneva ülevalgustatuse efektiga, mis moonutab tugevasti objekt nelja silmapaistvust. (kommentaar arvessevõetud - toim.) Konkurentsitult kõige paremini toiminud katsealuseks osutusid Alpi tehases valmistatud kaitseväe saapad, mida antud pildilt on pea-võimatu eristada. Saadud tulemusi võib kasutada riietuse valikul enne väliõppuse algust ning neid ei tohiks kindlasti pidada ühe või teise toote reklaamiks või anti-reklaamiks.

Et käesolev uuring jääb äärmiselt pinnapealseks, on asjast huvitatute ning teemas pädevate isikute poolsed kommentaarid ning erinevad tähelepanekud ja edasiarendused väga teretulnud.

Bravo Two Zero

2007-05-11T14:45:00.000-07:00

Eksiilis... - teadustööd tegemas. Tahan tänada kõiki, tänu kellele see võimalikuks sai.

It sure is a funny ol' world

2007-04-26T15:56:00.000-07:00

The beginning of 1990' marked the end of Cold War and a long awaited beginning of the new long-lasting worldpeace. 16 years later, Soviet Russia is still paranoid, politically unstable and afraid...very afraid.

The formal baltic naval force is being rearmed, as is the nuclear submarine arsenal (with no actual success in the new generation missile tests)
National police forces are violently attacking democratically thinking citizens
Minorities abroad are being inspired and actively funded in order to create interstate conflicts
Although gas and oil producing monopol is backed by Kremlin, several thousand mercenaries are being hired to "protect" the designed pipeline through the Baltic Sea

Snap out of it, that flag has never brought anything good and that isn't about to change.

Üliõlu

2007-04-18T10:41:00.000-07:00

Täna tutvustati mulle viimase aja geniaalseimat leiutist, milleks on A le Coqi juubeliõlu "SpeCiaL". Tegu on traditsioonilise odralinnastel põhineva heleda õllega. Maitse poolest ei erine see tavalisest Tartu toodangust kuigivõrd, ehkki asetaks ta pigem paremate hulka kui kehvemate, samuti on õlle kangus täiesti harjumuspäraselt 5,2%.

Joogi teeb eriliseks hoopis selle pakendi kujundus. Esiteks on pudel tehtud läbipaistvast klaasist ning kõri koha pealt, A le Coqi toodangule kohaselt, kaetud hõbepaberiga, seda puhku musta värvi tausta ning kuldse triibuga. Klaasi välispind on reljeefne nii nagu Saku Kulla puhul, omades stiilielemente nagu kuningakroon ning A le Coqi logo. Peale pudeli välimusega tutvumist hakkab mõistagi tähelepanu äratama selle sisu, milleni jõudmiseks tsiviliseeritud inimene on harjunud kasutama selleks mõeldud suletud avaust. Kork on musta värvi ning seda ehib kaks vastupäeva osutavat noolekest. Südamesse saabub hetkeline rahulolu - viimaks on ka 0,5l pudel saadaval keeratava korgiga!

Suurimaks üllatuseks on aga hoopis üks muu innovaatiline detail, mis selle atraktiivse kompositsiooni juures esialgu märkamata jääb. Esmapilgul puhtkujundusliku elementina paistev süvend (alt vaadates sissepoole) pudeli all omab taotluslikult seitset nurka. Nagu lähemal vaatlusel selgub, on tegu täpselt korgisuuruse kolmemõõtmelise kujundiga, mille ülesanne ei ole midagi muud kui pudeliavaja! Tööriista testimiseks sai poest tellitud ka teine eksemplar ning esimene katsetus osutus õnnestunuks. Tuleb mainida ka, et see oli mu viimase aja üks sujuvamaid ja ühtlasi vähim pingutust nõudev pudeli avamine. Kombineerituna keskmisest parema maitsega, pakub uudne pakend vaimustust tekitava õlleelamuse. Soovitan serveerida külmkapitemperatuurist madalamatel kraadidel, pudelis ning tarbida vähemalt kahest inimesest koosnevas seltskonnas.

Diplomaatia

2007-04-15T06:12:00.000-07:00

Suhtlus toimib

Kirjeldan viis minutit tagasi juhtunud olukorda. Astun kööki, et võtta tuppa kaasa äsja valminud lõunasöök. Täna on selleks liha seenekastmes ning kartul - hea ja eestimaine. Haarasin taldriku ning salatikausi ja seadsin sammu enda toa poole kui kuulen ema hüüdmas: "soovid õunamahla toidu kõrvale?" Kuna minu menüüs õuntest kahe päeva jooksul puudust pole olnud, vastasin: "m'tea, mida meil veel on?"
-"mineraalvett..."
"võtan piima."
Varsti lähen kööki piima järele ja kui kott pakitud, sõidan Tartusse tagasi. Seente idee kõlab ka edaspidi päris hästi - niisiis nädala sees on ühe päeva söögikava sisustatud. Ning neile, kes Klaabu pärast mures on - ta on veel täitsa elus ja täie tervise juures, kui paari kriimustust mitte arvestada.

Make it loud

2007-04-11T16:16:00.000-07:00

Täiesti Segane nädal

Vähemalt üks lugeja võis ennast peale kaht esimest sõna veidi puudutatuna tunda - see on taotluslik. Viimased kaks nädalat on enamus vabast ajast enda silmaringi laiendamisele kulunud ning mida enam lugesin, seda segasemaks läks. Ilma laupäevase mõttevahetuseta uuriks ma ilmselt siiani Wikipedia riiulite vahel Aafrika arengumaade ajalugu ning jätaks sellega seoses kõik muu kõrvale. Sain selle ajalooatlase ka kätte ja lõpuks on teadmatuse-lünk täidetud. Viimaks on potentsiaali bakatööga alustamiseks, kindlasti tuleb ka motivatsioon - kohe kui finantsi suhtarvudega ühelepoole jõuan. Siin on sümboolseks tänumärgiks üks pilt ka (vt pilt), kindlasti tuleb tuttav ette. Masendavalt lahe tegelane, kelle teisik käis muuseas hiljuti RSR-is (Rahvusvaheliste suhete Ring -www.ut.ee/RSR) loengut rääkimas.Tallinn

Tartu on end selleks korraks taas lühiajaliselt ammendanud ning tuleb jälle loode suunas põrutada - eksiili, teadustööd tegema. Kännuämblikuloogia vajab ju pidevat täiendamist ning arendamist, mistõttu seegi kord ei saa seminar pidamata jääda. Ühtlasi on infotehnoloogia põhised lahingutegevused liialt kaua aega "külmutatud" olnud, niisiis teatud lugejatele tervituseks järgmine pilt, millele üleeile pool-kogemata peale sattusin. Loodan, et autor on mõistev inimene ja ei pahanda, et niimoodi videomaterjali laenan.
Charlie don't surf. (- Corporal Marduk, pane Wilco tööle, E.T.A reede õhtu)

Kängururaud ei tee mehest autojuhti

2007-04-10T14:24:00.000-07:00

Eesti liikluskultuur

Iga kord kui juhtun jälle mõne päevalehe liiklusteemalise artikli või arvamusloo peale, loen taas autojuhtide kombetusest, liiklejate lohakusest ja millest kõigest veel. Veebiajalehtede kommenteerijatel on veel alati kõige rohkem ütlemist - kärbsest tehakse alatasa elevant ning mõnikord jääb mulje, et teedel valitseb täielik kaos. Tihti tundub nagu toimuks koguni organiseeritud hävitustegevus juhtide poolt. Kuna tegin täna viimaks enda kaherattalise sõbra taas sõidukõlbulikuks, tundsin vajadust millegi positiivse järele, mis leevendaks minu hiljuti tekkinud hirmu tänavate ja ristmike ees. Pika otsimise peale sattusingi ühe üsna traagilise ent mõnes mõttes rahustava pildi peale. Tsenseerisin ta natuke ära, igaks juhuks.
Homme võin rahulikult rattaga kooli sõita, teadmisega, et Eestis pole olukord siiski kaugeltki kõige hullem. Liiklushuligaane võib meil küll mõned olla, aga selles olen ikka päris kindel, et kahe liikuva trammi vahelt keegi Tallinnas läbi sõita ei ürita. Häbi sel juhil olgu...kindlasti ei näidanud suunda ka kui rida vahetas - vastassuunavööndist trammiteele so.

"Kus viga näed laita...

2007-03-22T14:27:00.000-07:00

...seal tule ja vaata"

e Kuidas ma käisin KVÜÕA Avatud Uste päeval. Teisipäeval, 20 märtsil tutvustasid Tartu erinevad õppeasutused huvilistele õppekavasid, struktuuriüksuseid ja erinevaid aja sisustamise viise. Et ka mina, oma entusiasmi täis suhtumisega olen harilikult sellistel üritustel platsis, pidin seegi kord kindlasti osa võtma. Valikuid oli iseenesest mitmeid, kuid olles juba mitmendat aastat üliõpilane statsionaarsel õppekohal ja seega Tartu Ülikooliga üsna hästi tuttav, otsustasin enda silmaringi taaskord laiendada veidi teistsuguse külje pealt - nimelt külastades Kaitseväe Ühendatud Õppeasutusi e rahvakeeli Kõrgemat Sõjakooli. Minek sai laias laastus planeeritud mitte varem kui eelmisel päeval, mil tegelikult asusin veel teisel pool Eesti geodeetilist polaarjoont - Tallinnas.

Esmaspäeval kella poole nelja paiku sai kaasvõitleja signaali peale alguse harjumatult kiire ja parajalt improviseeritud sündmuste rida, mis olles küll tänaseks päevaks juba läbi saanud, kujundas minu lähiaja elutempo veidi teistsuguseks. Algse plaani sõita Heade Mõtete Linna alles teisipäeva hommikul pööras pea peale uudis käima pandud õpilasrongist, mis sel päeval (T) Tallinna õpilasi tasuta Tartu vahet sõidutama määrati. Kaalunud kiirelt enda logistilisi võimalusi, otsustasin juba kella viiese ekspressiga kagu suunas liikuma hakata. Kuigi pakkimiseks üleliia palju aega ei jäänud, tundus kõik vajalik kaasas olevat ning asusin teele. Peale ligi kahekümne minutilist ootamist äärmiselt tuulisel Ülemiste perroonil, istusin lõpuks kena tütarlapse kõrvale maha ning asusin raamatu lugemise kõrvale järgmise päeva tegemisi kavandama. Tänu Elioni usaldusväärsele mobiilsidele ei osutunud vajalike inimeste kätte saamine väga keeruliseks ning jõudnud tinglikule konsensusele vestluskaaslasega, saime üksteise nõusse plaaniga, vastavalt uneastmele minna kas kell kümme või üks olukorraga tutvuma. Teisisõnu jäi tegelik otsus jälle hommiku peale, mil ma magan telefonikõneni, peale mida hakkan organiseeritult sättima, kulmineerides enda tegevust sihtpunkti jõudmisega.

Kella kümne eel tegin esimest korda silmad lahti ning kauaigatsetud toanaaber polnud endiselt polikliinikumist koju jõudnud, samuti polnud telefoni ekraanil märkigi äratuskõnedest ega sõnumitest. Uni vallutas mu meeleorganid taas ning järgmine valgustatum hetk saabus alles peale kella kahteteist, kuid ka siis polnud telefonil märke objekti liikuma asumisest teisel pool Toomemäge. Säilitades rahu, lasin silma taas looja ja põõnasin südame rahuga edasi. Muidugi ei saanud selline olek kesta kauem kui kella poole üheni kui lõpuks helises telefon. Mingil hetkel olin tegelikult juba mineku ideest loobumas, arvestades veel, milliseid väärtfilme mul öösel oli au vaimusilmas vaadata. "Jah, juba sätin, helistan kui dušist välja jõuan, siis võid Riia mäe suunas sammuma hakata - peaksime samal ajal kohale jõudma", laususin torusse teise käega saunarätikut krabades ning leidsin end varsti jooksva vee alt, kust üsna kiiresti jõudsin tuppa tagasi - puhta, ent märjana. Miskipärast on kiirustamine ja rahmeldamine kujunemas omamoodi traditsiooniks kui tegu on minupoolse osavõtuga mõnest natukenegi militaarsemast üritusest Tartu Maleva ruumide läheduses. Ehkki mõnedsajad meetrit jooksu olid peagi muutnud mu kopsud valust kisendavateks, õhku ahmivateks käsnadeks, liikusin siiski järjepideva jonniga, täiesti õigustatult mööda jalgrattateed (keskmise kiirusega 9km/h), KVÜÕA suunas. Eelviimase valgusfoori juurest hakkas ereda varahommikuvalguse taustal paistma tuttav siluett ning sellest hetkest teadsin, et olen veidi hiljaks jäänud.

Kui Anton aulasse jõudis, oli film juba alanud. Päevakava nägi ette 10 minutilise õppeasutusi tutvustava filmi näitamist, ametlikku loengut struktuurist ning õppekava ülesehitusest, vähemametlikku loengut kadettide elust ja traditsioonidest, relvanäitust ning ekskursiooni läbi suurema osa hoonete kompleksist. Esimene punkt sai suurima tähelepanu osaliseks ning külastajaid oli saali kogunenud veidi alla kahekümne, nende hulgas mõned linnaloal olevad ajateenijad, seltskond põhikoolieas õpilasi, kaks loodrist üliõpilast ning nagu hiljem selgus, mõned kaitseliitlased. Loengupidajaks oli üsna kogenud sõjakooli kadett, kes nähtavasti valmistas enda ettekande küllaltki põhjalikult ette. Sellele viitab nii slaidide omavaheline tihe seotus kui ka sõjaväele omane kõrge informatiivsuse aste. Puudusena tuleks samas ära märkida lugeja vähene aktiivsus publiku haaramises arutellu. Ilmselt seisneb erinevus õpetamise viisis või loengu pidamise traditsioonides, kuna oletatavasti oodatakse selles asutuses küsimusi pigem küsimuste ja arvamuste esitamiseks ette nähtud ajal ja mitte jooksvalt. Ehkki paljude jaoks oli see akadeemiline tund vägagi huvitavalt sisustatud, võis mõne noorema kuulaja jaoks midagi siiski vajaka jääda. Mainitud sihtgrupp küsis mõned veidi kehvalt formuleeritud küsimused ning lahkus seejärel aulast, peale mida jätkasi päevakava järgmise punktiga. Järgmine ettekanne oli oodatult eelmisest märksa vabam ning see väljendus ka kadeti riietuses, kes paraadülikonna asemel kandis harilikku kaitselaikudes taktikavormi. Sisuliselt rääkis mees enda ja teiste kogemustest seoses nii õppetöö kui ka vaba ajaga. Enim pakkusid kuulajale huvi mitmesugused aastast aastasse korraldatavad traditsioonilised peod, võistlused ning ühisüritused teiste koolide ja asutustega, mille hulka kuuluvad näiteks Kadetiball, Ujumisvõistlus "Lest" (lahingvarustuses ujumine vastupidavuse peale), stiilipeod Meditsiinikooliga jm.

Pikad, ruume ühendavad koridorid meenutasid õigupoolest täiesti tavalist kooli või ühiselamut, ristand millest antud koht õigupoolest ongi. Fuajeesse sisenedes vaatavad tulijale vastu kõigi partnerriikide lipud, sh välisriikide esindajatest kadettide kodumaalipud. Ka asutuse seinu ehivad erinevad kooli sümbolid ja ajaloolised ülesvõtted eelmistest kursustest, õppustest, üritustest. Kadettide ühiselamus võis mitmel seinal kohata humoorikaid ülespanekuid nii militaar- kui tsiviilvallast, mis kohati tundusid ka üsna iroonilised. Ringkäigu jooksul tutvusime ka kaasaegse spordikompleksiga, mis lisaks jõusaalile ja maadlusmattidele sisaldas erinevaid vähem harilikke vahendeid välisspordi harrastamiseks, näiteks sportvibu. Hoones on samuti iseseisev raamatukogu, lasketiir ja moderniseeritud relvahooldusklass ning mõistagi elementaarsed ruumid nagu saun, pesemisruumid, söökla, puhvet, elutoad, köögid ja puhkeruumid. Infrastruktuuri jagus ka teistsuguseks meelelahutuseks nagu noole-, seltskonna- ja mälumängude jaoks. Kokkuvõttes on nii kadettide kui õppejõudude ja teenindava personali elu tehtud õppeasutuses tehtud üllatavalt mugavaks ning ilmselt ka märgatavalt efektiivsemaks kui nii mõneski muus kõrgharidust pakkuvas koolis. Eluruumid on õppeklasside ligidal, ent samas rahu tagamiseks üksteisest isoleeritud, majas asuv söökla tegeleb argipäeviti toitlustamisega ning vaba aja sisustamiseks on jäetud enam kui piisavalt võimalusi. Pilte siinkohal kahjuks lisada ei saa, kuna tegu on siiski mõnevõrra salastatud asutusega, mis tuletab mulle meelde, et lähiajal tuleks Sõjaväepolitsei silmis madalat profiili ja häid suhteid hoidma. Mis puutub algsesse pealkirja, siis polnudki erilisi vigu laita, pigem on sealt mida õppida ja kõrva taha panna...millest räägibki postituse teine pool.

...seal tule ja pildista"

e kuidas ma käisin...köögis.
Esmaspäeva õhtul koju jõudes leidsin eest täpselt samasuguse pildi, mis mulle reede hommikul enne ühiselamust lahkumist avanes - hunnik nõusid köögivalamus ning seda ümbritseval lauapinnal. Ehkki ei saa öelda, et teema oleks uus või harjumatu - ei tegelikult olen musti nõusid ennegi näinud ja mõnikord kogu oma õilsuses ja suuremeelsuses lapi kätte võtnud ning teistele heateogi teinud, pean see kord siiski tõstatama kaudse protesti minu väärtushinnangute rüvetajate vastu. Mingis mahus võib mustade nõude kogus valamu ümbruses tõepoolest olla vastuvõetav ning tuleb tunnistada, et tihti ununeb endalgi mõni tass pleki peale paremat tuju ootama või jätan panni tahtlikult praadimisel külge kõrbenud makarone vees lahti leotama. Antud juhul on aga olukord täiesti absurdne (vt pilt, punane täpp tähistab pesemata anumat, söögivahendit jmt) - lisaks sellele, et köök on kaotanud igasuguse adekvaatse väljanägemise, välistavad või takistavad kraani all olevad nõud valamu ja segisti kasutamist ka muude nõude või isegi käte pesemiseks. Varsti ei saa muidugi teiste nõude pesemisest juttugi olla, sest nendegi varu ammendub peagi sarnasel viisil. Peale KVÜÕA ruumide külastamist on silmade ees olev pilt isegi tülgastavam kui samas olekus köögi nägemine oleks peale harilikku koolipäeva. Kui tuleva nädala esmaspäeval interjööri kaunistused kadunud pole, taotlen nendele muinsuskaitse all olevate esemete staatust - kes teab, ehk leiab sealt uusi eluvormegi ja võin ühel päeval tänu "kellelegi"(me kõik teame, keda ma silmas pean) Nobeli preemia saada. Lisaks sellele pole ma endiselt aru saanud, miks kogu selle köögi miljöö taustal vannitoas täpselt nii palju seepe on kui järgmiselt fotolt leida võib. Jääb mulje nagu me oleks hulk õudsaid puhtusefriike, kes kogu aeg käsi ja nägu pesevad.
Ootan endiselt põnevusega, mis juhtub kui keegi mu kaaselanikest leiutab viisi sinna veel mõned seebikarbid mahutada. Samas ma ei imestaks kui seegi kraanikauss varsti nõudega täitub ja hoopis neid seebihoidjatena rakendama hakatakse.

28. nädal

2007-03-18T15:15:00.000-07:00

Mäluauk

Täiesti teadmata põhjustel otsustas mu mälu nädalavahetuseks puhkusele minna ja seda igasugust luba küsimata. Iseenesestmõistetavalt pidi see juhtuma just ajal, mil teda tavapärasest märkimisväärselt enam vaja läheb - semestri tähtsuselt kolmanda, neljanda ja viienda sündmuse eel. Nendeks on bakalaureusetöö (sõpradele Bakatöö või lihtsalt Väitz) esialgse variandi esitamine, ainuke arvestuslik kontrolltöö ja eelviimane kodune töö aines Majandusarengu teooria ja praktika. Juba laupäeval, ebaharilikult vara, alustasin ettevalmistusega esmaspäeva hommikul toimuvaks ajutööks e võtsin kätte harjutusülesanded ja asusin neid äärmusliku meelekindlusega lahendama. Et tegu on mõnevõrra ebamugavamaid matemaatilisi tehteid sisaldava kirjatükiga, lootsin enda elu lihtsustamiseks muretseda vastava abivahendi, milleks sedapuhku oli kalkulaator (keskmisest vähemintelligentne lugeja ilmselt sõimab mind praegu asjatu info jagamise pärast). Kuigi olin reedel Tartust lahkudes üsna veendunud, et kõik vajalik minuga autosse kaasa tuli, ei andnud taskuarvuti esmane otsing mingeid tulemusi. Leidsin siis kapist mõõdukalt tolmuse ja sellest hoolimata endiselt töökorras oleva alternatiivi, kuid enda pettumuseks avastasin varsti klaviatuuril midagi vajaka olevat - naturaallogaritmi ja astmefunktsiooni klahvid.

Tõmbasin esimese õlekõrre

ja palusin abi vaikselt häälelt auditooriumist, kes soovitas kasutada rüperaaliga kaasas oleva tarkvara kõige mõttetuimana näivat abivahendit, mis sel korral, tuleb tunnistada, päästis minu hommiku. Sain arvutused arvutatud ja praktilise poolega tutvumine oligi selleks korraks läbi. Teooria osa kattus õnneks koduse töö teemaga üsna suures mahus, mistõttu loomulik tung optimeerida kõike liikuvat ja mitteliikuvat sundis mind järgmiseks veebiseminari käsile võtma. Esimest korda ülikoolis käimise jooksul tundus Web-ct keskkond minu vastu sõbralikkust üles näitavat ning materjali hankimine nõudis üllatavalt vähe ajutööd. Imelikul kombel oli kell saanud järgmine päev ja paberile polnud alates nime ja pealkirja kirjutamisest kerkinud ühtegi informatiivset lauset. Võib öelda, et too kirjatükk sarnanes nii mõneski mõttes Sinu poolt hetkel loetava postitusega, selle vahega, et hetkel kirjutades on mu kurk terve ja viskipudelil kork peal (rääkisingi end sisse - tegelikult tõmbasin tol õhtul ju kaks õlekõrt; viimane sisaldas 40% alkoholi). Mõnede silmapilkude/klaaside järel olukord muutus produktiivsuse tõusu suunas ja viiest esimese küsimuse vastuse arvele laekusid esimesed sõnad. Kella kolmeks oli harilikus mahus kirjatükk valmis ja ootas auditi ranget otsust üles laadimise klahvile vajutamise suhtes.

Mari tuleb appi

Ilma hobuse ja kaugeltki ilma raudrüüta ilmus eikusagilt minu hea sõbranna - geniaalintelligendist semu Mari, kes oli rõõmuga nõus kontrollima minu öist mõttelendu (kuidas see inglise keeles olekski - Red Thoughteye) kirja- ja stiilivigade olemasolu elimineerimiseks ja nende tekkepõhjuste välja selgitamiseks. Teine õlekõrs tegi oma töö, mistõttu parandusettepanekuid tuli mitmeid, peale mida saabus pea-assamblee kiire otsus puudujäägid kaotada ning kogu värk vaikselt kinni mätsida. Kolm päeva enne tähtaega läks töö ülesse ja jäin magades järgmist päeva ootama. Äratuse rentaablus (matemaatilise korrektsuse vältimist silmas pidades, mõõdetav esimese äratuskella helina ja püsti tõusmise aja vahe päärdväärtuse abil) jäi pühapäevale omaselt äärmiselt madalaks ning varsti tuli hakata Tartusse sõiduks asju pakkima. Veinist ikka veel kleepuv rüperaal puhtast voodipesust isoleerituna seljakotti ja auto suunas teele - jõudsin kohale viie minutilise hilinemisega, kusjuures Master of Puppets (sõpradele ja kehva kõrvakuulmisega inimestele lihtsalt Mazda) seisis majauksest vaid ca 13.44 meetri kaugusel. Maailma juhtivad matemaatikud teoretiseerivad selle võimalikkuse üle veel pikka aega, aga sellest kunagi hiljem.

Mäluauk vol 2 e Mäluaugud e Kaks osa enne Mäluauk resurrectionit

Imelikul kombel õnnestus mul sel õhtul Vabriku tänaval autost väljudes jätta maha üks tähtsamaid tarvikuid minu arsenalis - lusikas. Vaatamata sellele traagilisele sündmusele möödus õhtu kenasti ja, et otsustasime üheselt Raatuse-kodu külastuse plaanid edasi lükata, pidin hankima endale esmaspäevaseks tööks vajalikud pastapliiatsi ja eelnevalt mainitud taskuarvuti. Mõlema osas oli Võõrustaja nõus mind lühiajaliselt varustama ning öö möödus muretult nagu Muretul Tüübil kunagi. Hommikul, olles ärganud instinktiivselt viisteist minutit enne telefoni üürgamistsükli algust, tegin kordamisülesanded veel korra läbi ning seadsin end valmis kümneks oecokodusse minekuks. Saanud jope selga ning saapad jalga, mõistsin järsku, et taskutes on tavapäraste kohustuslike esemete kõrvale sattunud siin kliimas harvaesinevad indiviidid, üllatus-üllatus: kalkulaator ning kaks sulepead. Pühendasin pool minutit per capita imestamiseks ja täpselt õigel ajal suundusin välisukse poole, mis Murphy seadustes sätestatud korrast kinni pidades loomulikult ei avanenud. Mõned hetked hiljem sain teada, et mäluaugu sündroom on tabanud ka võõrustajat, kes ajutiselt ei omanud ligilähedastki aimu võtmete asukohast. Panime pead kokku ja viis minutit enne töö algust istusin juba Majandusarengu kabinetis, kuivamas ette planeerimata jooksust.

Vaktsiin hakkab mõjuma

Teisipäeva pärastlõunaks oli kahtlasena näiv haigus täies mahus välja ravitud ning mälu oli kerge päevitusega naasnud. Bakalaureusetöö kirjutamisele see seik muidugi eriti hästi ei mõjunud, ehkki tõele näkku vaadates ei saa öelda, et ma praeguseks väga palju rohkem oleks kirjutanud. Vähemasti on vastavasse kausta tekkinud meeletus koguses läbitöötamata materjali, mis ainult ootab, et ma ta aprilli alguses käsile võtaks. Reedel saabus taastusravi intensiivkuur, mis eemaldas igasugused järelnähud esinenud probleemist, nimelt käisime kõrgeltaustatud mõttekaaslasega Noortebänd 2007 finaali nimelist üritust kaemas ja hindamas. Kuigi GangBang Familya enda suurepärase sõnameisterlikkuse ja lavashowga ning Nikns Suns kogu innovaatilisuses pälvisid meie tähelepanust kõige enam, langetati kõrgemalt poolt otsus peaauhinna loovutamise kasuks hoopis teisele kollektiivile.

Täiesti teemaväliselt:

Võib-olla ei peaks teine kord pullima Kalevipoja hobusega, jääb mõistus alles ja mälu püsib toas...(vt pilt, Mardile mõeldes: Saibornetik o'ganizm - hääf man, hääf hoors, living tishju ouver metal endoskeleton out of artifishal bounz)

The Masque of The Red Death

2007-03-09T13:16:00.000-08:00

Tere tulemast lugema poliitiliselt siiani kõige ebakorrektsemat postitust minu poolt. Loodan, et siit ei teki väärarusaamu ja hinnanguid minu tõekspidamiste suhtes, kuna neid see kahekõnena kujutatud mõttekäik arvestataval määral ei sisalda. Samuti pole minu eesmärgiks õhutada mingitki sorti vaenu. Idee on tulnud samanimelise filmi põhjal koostatud dialoogist Theatre of Tragedy nimelise ansambli poolt.

"That Hammer and Sickle you wear above your head...is it only a decoration or are you a true communist believer?"
-Yes, I believe - truly."Then I want you to remove it at once. ...And never to wear it around this office again! Do you know how a falcon is trained, my friend? Her eyes are sown shut. Blinded temporarily she suffers the whims of her Leader patiently, until her will is submerged and she learns to serve - as your leader taught and blinded you with tools of propaganda."

- You had me take off my hat because it offended...
"It offended no-one. No - it simply appears to me to be discourteous to... to wear the symbol of an idea long dead. My predecessors tried to reach it. And to open the door that separates us from its Originator."- But you need no doors to find the Idea. If you believe...
"Believe?! If you believe you are gullible. Can you look around this world and believe in the altruism of a leader who rules it? Profits, Selfishness, Crime, Fear and Death - they rule this world."
- There is also Love and Justice and Hope.
"Very little hope I assure you. No. If a Leader of Love and Justness ever did exist...he is long since dead. Someone... something rules in his place."

There's colours on the street

2007-02-17T14:53:00.000-08:00

- white, black and blue!

Erinevalt loost, kust need sõnad pärinevad, pole antud postitus siiski sõjavastase ega ka väga kritiseeriva loomuga, ehkki iseenesest nii esimene kui viimane kirjeldavad väga hästi minu viimase aja meelestatust.

Täna, laupäeval, toimus Rahvusraamatukogus mõned nädalad ette reklaamitud ajalookonverents teemal "Eesti sõdur Teises Maailmasõjas". Kuna valdkond on huvitav ja mõnede esinejate nimed üsna tuntud, otsustasin minna olukorraga tutvuma ning olles üritust sõprade hulgas reklaaminud, sain endale ka kaks mõttekaaslast. Vaatamata väiksemat sorti segadusele toimumiskoha ümber, leidsime siiski sidemehe abiga õige suuna ja avastasime end varsti pehmetelt konverentsisaali toolidelt. Otsimist lihtsustasid ka teatud nägemuse ja suhtumise viljelejad/propageerijad, kelle jälgedes täpselt sihini minna võis - minu silmis nende kasutegur kohe kasvas. Aja jooksul tuttavate nägude kontsentratsioon ruumis suurenes ning ka nende oma, kelle üle veidi nalja visatud sai... ning etendus sai alata. Veel enne kui avakõne hääled sisse sai, pööras kõrvalistuja minu tähelepanu saksa mundris mehele meie positsioonist kella kümne suunas. Peale lühikest ent tulutut otsimist sain aru, et viidati siiski mehele, keda märkasin juba sisenemisel seda endale otseselt teadvustamata. Niisiis illustreerimaks eksimust:
Kui mina otsisin ridade vahelt midagi sellist ←, siis mõeldud oli siiski midagi sellist →... (Pilte on töödeldud, säilitamaks mingitki poliitilist korrektsust selles niigi süüdimatu sisuga tekstis.) Väikese small talk-i järel, olles ära kuulanud mõned süütud köhatused selja tagant ja eest, jäid kõik tasa ning meie ette astus kõrgelt austatud Kõrgelt-Austatud Isik, kes konverentsi sisse juhatas. Järgmiseks oli päevakorras lühike kõne, peale mida süüdati küünal vabadusvõitlejate mälestuseks ja lubati istmikud taas toolidele toetada.

On Aeg

Hetkeks imestasin, et ürituse alguse puhul ei toodud sisse Vabariigi lippu ega lauldud hümni... ju pole see siis raamatukogus kombeks. Varsti selgus ka, et ringi liikuv haigusetekitajate keiserlik kaardivägi on taas murdnud ühe vastupanuliikumise tugipunkti ja päevakava üks põnevamaid loenguid on määratud ära jääma. Peagi sain aru tõsiasjast, et see oli märk ülevalt poolt, mis üsna ühemõtteliselt karjus näkku: "Mine koju! Põhikooli ajaloo kordamiseks pole mõtet raamatukokku minna!!" Nagu ma varsti taipasin, oli nii mõnigi ettekandja teadusliku uurimistöö kontseptsioonist täiesti valesti aru saanud, rääkimata hea loengu kriteeriumidest kinni pidamisest. Tõeliselt positiivse mulje jättis vaid üks kõneleja, kelle jutt südamest tundus tulevat - Mihhail Bendt, Eesti vabaduse eest võitleja. Ehkki toonist võis leida väga selgelt mõistetavaid viiteid tema isiklikule suhtumisele, olid tema vastutusalasse mahtunud 20 minutit kõige põnevamad oma informatiivsuses ja aru saadavuse lihtsuses. Järgmiseks räägiti sama kaua küll mobilisatsioonist, küll surnute arvust, küll ohvitseride kiusamisest, kuid oskamatus materjali kuulajani tuua tegi need 50 minutit samavõrd igavaks kui sisutühjaks. Paradoksaalne, et ootuste kohaselt kõige huvitavam teema kanti ette kõige mannetumalt (refereerides kaasvõitlejat, kelle kuuldes teatud pinnavorme mainida ei tasuks), muutes loengu lugemissessiooniks ja raamatu reklaamiks. Tuleb samas tõdeda, et kõneleja töö on vilja kandnud, kuna nii autori kui ka raamatu vastu on minus tekkinud elav huvi. Ühtlasi oli tegu ainsa ettekandega, mille ajal sai ja tohtis teravmeelsele sisule naeruga reageerida, mis toimuva veidigi nauditavamaks tegi, kuid ei korvanud siiski puudujääki publikuga suhtlemises ja "slaidide" ettevalmistuses. Ütlen "slaidid", mõtlen "grafoproektori kilele prinditud raamatu leheküljed", mida kuulaja lugema pidi. Autori panus ettekandesse piirdus kommentaaridega nagu "see tekst räägib, nagu näete, iseenda eest" - jah, räägib küll, aga raamatut ma saan kodus diivani peal ka lugeda, kakaotass ees, karvased toasussid jalas ja hommikumantel seljas, eraldi köhivatest ja segavatest kaaskuulajatest. Mis puutub uurimistööle omasesse objektiivsusesse ja erapooletusse, siis sellest oli asi kaugel - pigem oli tegu järjekordsete arvamusartiklite ja statistika aruannete esitamisega. Esitamisega kujul, mis on vastuvõetav neile, kes juba enne sama arvamust jagavad ning nende andmetega niiehknaa kursis on.

Kokkuvõttes ei saa küll öelda, et minek asja ette poleks läinud, kuid nende kahe ja poole tunni tootlikkus oli alla igasuguste ootuste madal. Teistel aga soovitan järgmine kord igal juhul minna - kui publikut rohkem on, küll hakkavad ka paremad loengud tulema.

Veebruar kestab ju terve kuu

2007-01-23T16:38:00.000-08:00

Avastus

Juhtusin üle pika aja vanu pilte vaatama, sorteerima, liigutama ja tegema muid aeg-ajalt kui kettaruumi väheks hakkab jääma, hädavajalikuks muutuvaid toiminguid nagu nende kustutamine. Samal ajal lp hr Don Robertoga vesteldes jõudsime täiesti spontaanselt järeldusele, et veebruar kestab terve kuu (mida on tegelikult täpselt kuu aega!). Ühtlasi sattusin umbes samal hetkel peale eelmise aasta märtsis tehtud pildile (vt alla), mille vaatamata sellele, et ta Chuck Norrist pildilt ära ei tundnud, pühendan Kardinale (nimi tundmatuseni muudetud, toim). Praeguseks aga jääb üle järgmist märtsi oodata, mil traditsiooni jätkata saab, sinna on ju ometigi ainult natuke üle kuu aja jäänud!Ühtlasi tahaksin tänada Marti inspiratsiooni eest -
Vietnam was AWESOME!

Esilinastus Jaanuaris

2007-01-07T13:00:00.000-08:00

-Südametuksed-

*kostub kiire sõiduki kruusateel peatumise vali müra, krigin*
"Pühapäev seitsmes jaanuar" *kuvatakse kõrvalist tänavat Tallinna idaosas*

"Ta oli tavaline majandusteaduskonna tudeng"
"...kellel seisis järgmisel päeval ees avaliku sektori ökonoomika eksam"
*Kostub kärsitu autosignaal*
"VIIS ÕUNA"
Naisehääl: "Poeg, siin on sulle midagi õppimise kõrvale, pane need kotti ära, ära siis korraga ära söö"
*ema naeratav nägu*
*eemalt kostuvad mängivate laste rõõmukiljatused*
Noormehe hääl: "Jah, ema, muidugi"
"MAANTEE"
"VIIEUKSELINE MAHTUNIVERSAAL"
"200 KILOMEETRINE TUNNIKIIRUS"
*kostub autoukse sulgemise järsult sumbuv heli ja liftiukse avanemise piiksuv märguanne* *noormees siseneb ühiselamu tuppa ja paneb koti kiire liigutusega toolile*
"SULETUD KOTT"
"NELI ÕUNA"
"LIISI POOLT KÜPSETATUD PIPARKOOK NIMEGA K.."
"VEEBIKAAMERA KEHV KVALITEET"
*noormees pöörab pea kapi suunas*
*kuvatakse riiulitel asetsevaid automaatrelvi ning puutööriistu, kaader vahetub ning suures plaanis on noormehe vihast pakatav pilk*
"AASTAL 2007, SÜGISSEMESTRI EKSAMISESSIOONI ESIMESEL POOLEL..."
*näidatakse läbi avatud kotisuu katki tõmmatud kilekotti, mille sees on neli rohekas-kollast rusikasuurust õuna ning pruuni värvi jõuluküpsis*"AINULT KINODES"
"Peaosas geniaalsete majandustudengite ja Juku mänguasjapoest ostetud odava plastmasspüstoliga"

" K L A A B U PEAB SUREMA"

Enne veel kui tõuseb Päikene

2007-01-04T17:10:00.000-08:00

Pärast ööd ja enne hommikut

Loomulikult alustan nagu ikka kõige ebaolulisema, marginaalset tähtsust omava sündmuse kirjeldamisega, milleks sedapuhku on tegelikult pikem toimumiste jada, mis leidis aset viieteistkümnendal, selle semestri ametlikult viimasel õppenädalal. Tuleb märkida ka, et teksti esimene lause on täiesti teadlikult tehtud väga kohmakas ja võrdlemisi raskesti loetav, kuna just selline oli mainitud ajavahemik minu elust. Esiteks paistis ta silma näilise segaduse ja keskmisest suurema nominaalse koormuse poolest, mida väljasolija hästi tajuda võis, kuid mis endast iseenesest midagi uut või ületamatut ei kujutanud. Neli korralist kontrolltööd mitmesugustes ainetes, järeltöö mänguteoorias ning majandusarvestuse enneaegselt ilmaletulnud eksamisooritus täitsid sujuvalt ja üsna ühtlaselt viis nädalapäeva õppimise ning aktiivse koolikülastamisega (mõnele tuleb nüüd kindlasti üllatusena, et kui kokku nädalapäevi on seitse, siis kuus tööd jaotusid vaid viiele päevale). Kõik see üksinda poleks siiski suutnud piisavalt pinget luua, et muretsemiseks põhjust oleks, mistõttu nähtamatu käsi suutis see kord üllatada, tuues Euroopa suurimalt saarelt kodumaale mingiks ajaks tagasi ühe haruldase külalise, kelleks sel korral polnud ei Tema Kõrgeausus ega ka Hr Peaminister, vaid hoopiski keegi olulisem. Ehkki tema tulek endaga drastilisi muutusi kaasa ei toonud, tekkis siiski logistiline küsimus Tallinna või Rakverre sõidu organiseerimise kohta, kuivõrd mõlemas linnas toimus mitmesuguseid üritusi, millest ühiselt osa oleks tahtnud võtta. Nädalalõpuks oli kavas osa võtta ka Kuulsa Kolmiku sünnipäevapeost, mis põhimõtteliselt tõmbas võimalustehulga mõnevõrra kitsamaks, kuna laupäev oli sellega seoses kinni, välistades minu samaaegse viibimise mõnes teises linnas. Kuigi teha oli palju ja ülevaadet säilitada mõnes mõttes nii korralduslikult kui ka füüsiliselt keerukas, heitsin pilgu telefoniraamatusse ja leidsin enda muredele kiirelt ravi (vt pilt - Ravi vol.1, tuntud ka kui Kuulus filoloog või lihtsalt Kristel [nimi muutmata - toim.]). Niisiis möödus esmaspäeva õhtu äsja mainitud elupäästja seltsis õppides ja järgnevaks päevaviisikuks motivatsiooni kogudes. Mainimist väärib ka selle õhtu omapärane omadus tuua keskmiseid ja halvemaid uudiseid, mille hulka kuulub näiteks mitteametlikult ja mitte ka rahvapäraselt hommikumaa staatust kandvas föderatiivriigis toimunud õilsalt meelestatud kontingendi protest meie faśistliku ja vähemusi diskrimineeriva riigi vastu, uudis reedel toimuma määratud järeltöö tegemise vajalikkuse kohta ja negatiivse maiguga luureinfo, mida siinkohal detailsemalt ei puuduta. Lisaks kõigele olin jätnud koju arvuti võrguvoolu juhtme, mis mingil määral piiras minu tegutsemisraadiust elektroonilises keskkonnas ja kohalviibimise aega, ehkki arvestades õhtu planeeritud kestvust, jätkus akut kauemaks kui olnuks vajalik. Jätkates sarnasel lainel (õppides igal pool mujal kui kodus ja tehes kõike muud peale õppimise) möödus kogu ülejäänud nädal, mis kokkuvõttes, küll mõnede eranditega, möödus enam kui edukalt. Irooniliselt läks kõige paremini kontrolltöö ettevõtluskeskkonnas, mis laias laastus panustas aine kogutulemusse 29 lisapunkti, moodustades lõpuhindeks 93% e A nagu Arvestatud...kes iganes see messias oli, kes mu lemmikaine arvestuslikuks ja mitte hindeliseks tegi (märka, kuidas punane tähistab negatiivset ja roheline positiivset suhtumist kriteeriumi väärtusesse). Mänguteoorias tuleb küll vigadeparandus teha, kuid sellega olin sisuliselt arvestanud juba eelmist vigadeparandust käest andes.

Lillu, Jänku ja Erkki

e Kuulsa Kolmiku sünnipäeva head ja ve... ...veel paremad. Toimumisajaks oli nagu mainitud laupäev 16. detsember, mis ehkki ei olnud nende kõigi sünnikuupäevaks, oli siiski äärmiselt sobiv päev selle tähistamiseks, võttes arvesse nii eelmise kui järgmise nädala sündmusi. Niisiis suurepärane võimalus enne algavat ja pärast lõppenud nädalat korralikult lõõgastuda, milleks antud autopesula/garaaź/peosaal/saun väga hästi sobis. Roopa residentsi kui kohta on iseenesest raske kirjeldada, kuid ühte võib öelda, et olin kõige paremas mõttes üllatunud, kui hästi kõik ehitatud ja korraldatud oli. Pidu toimus kahel korrusel ning tegevust leidus igaühele, kuna olemas oli nii puhketuba (uksest sees), suitsunurk (uksest väljas), amelemisnurgake (kardina taga), piiburuum (terve esimene korrus), baarilett (võib arvata, kus...) kui ka televiisorisaal ja trepp. Kingituste osas oli palju abi Kaubamaja1 Apollo1 (nimed muudetud - toim.) raamatupoest, kust leidsin täpselt õiged asjad vastavalt ohvrite soole , vanusele ja iseloomule. Tulles tagasi 16. õhtusse, tuleb kõige pealt mainida kohalolijate mitmekesisust nii käitumise, väljanägemise kui nii mõnegi muu omaduse poolest. Kuna õhkkond tundus esmapilgul küllatki liberaalne ja äärmiselt paindlik, suutsin esimeste tundide jooksul läbi suruda ka enda poolt kodust kaasa haaratud helikandja, mille peal seda puhku oli Theatre of tragedy loomingu vaieldamatult parim segment - Black Velvet Darkness They Fear, mis õnneks meeldis ka teistele kohalviibijatele. Segastel põhjustel ilmus mingil hetkel pulti keegi tundmatu tegelane, kes audiovisuaalse keskkonna helikomponenti mõnevõrra muutis, asendades minu kõrvu paitava plaadi millegi ennekuulmatu ja võikaga, mis mõne aja pärast siiski talutavamaks muutus, jättes mind seetõttu toimuva vastu külmaks (vi pilt - Hr Rahu ise, segamatult kopse kahjustamas). Natuke enne keskööd saabusid ka viimased kauaoodatud külalised (loe: viimane kauaoodatud külaline) ning peale mõningast verbaalset ahistussessiooni madalast enesehinnangust tuleneva agressiivsuse rüpes vaevleva inimesega ja intelligentset arutelu ühe teise märksa rahulikuma indiviidiga, seadsime üheskoos kolmekesi sammud koduteele, mis osutus üllatavalt lühikeseks ja planeeritust huvitavamaks. Öökull leidis õnnelikult oma pesa ja kollane konn veetis veel mõned tunnid tiigi (mitte selle tiigi) fuajees genereerides täielikult seletamatuid ja maailmale mittemillegi poolest kasulikke mõttekäike oma usina ja tööka naabri seltsis.

Järgneb...

Hommik

2006-12-18T02:23:00.000-08:00

Päike...see tõusis taas

Viimase nädala sündmusi esialgu veel kajastama ei hakka esiteks nende marginaalse tähtsuse tõttu kõige muu taustal ja teiseks selgusetuse järeltõugete pideva esinemise tõttu. Küll aga tuleb märkida, et käesolev nädal on alanud märksa säravamalt nagu tegelikult juba pühapäevgi, mis kuigi ei lõppenud nii edukalt, kujutas endast siiski uue ja parema alguse peaproovi. Nimelt pidin eile üsna ebatraditsiooniliselt juba kell kaksteist tugeva päikesesaju mõjul silmad lahti tegema ja paluma toanaabril nähtust kardina abil veidi leevendada. Kogu abivalmiduses ta seda ka tegi, mille eest ma olen talle ülimalt tänulik, lisaks muidugi asjaolule, et poiss oli laupäeva õhtul meie tuba koristanud...müts maha. Olgu, paneme mütsi pähe tagasi ja äratame jõuluvaimu taas ellu. Tänane päev algas tegelikult juba öösel eksamiks õppides ja teistkordselt tegin silmad lahti ühe kuulsa tulevase arsti liigutamise peale, kes peale töölt tulekut südame rahuga netiuudiseid luges. Kuigi teha oleks sel kellaajal olnud piisavalt, liigitasin selle päevahetke ärkamise seisukohast siiski ebainimlikult varajaseks ning keerasin teise külje.

Kuid siis
juhtus see taas. Avanud korraks silmad, oli mu silme ees maaliline ning meeliülendav vaatepilt - inimestest tühi, valgust täis tuba ja ere, kuid meeldivalt puhas ja intensiivne päikesesära paistmas otse Turu silla kohalt minu peale. Ei läinud kaua kui leidsin laualt juba hommikul sinna asetatud fotoaparaadi ning tegin meeleheitest kisavate akudega varustatud seadme abil esimesed ülesvõtted sellest vahvast vaatemängust. Ühe pildi, mis hommikuste värisevate käte ning valguse eredusest toibumata silmade negatiivsest mõjust kõige enam puutumata jäi, panin ka siia ülesse, otse pealkirja alla (vt pilt). Hommikune ergutus mittepsühhotroopsete ainetega varustatud joogist kätte saadud, panin riidesse ning vaatasin kiirelt üle Ofert-kõverad ja lendasin kooli. Seda puhku ilma enda ustava ratsuta, kuna tool õnnestus käpale viimati klaasikilluga haiget teha, millest ta siiani aeglaselt paraneb. Mis siis ikka, minu meeldivaks üllatuseks oli ootustekohaselt öö jooksul kõik jäässe läinud ning teed olid harilikust libedamad, nii et parem oligi, et ratsu koju jäi.

Vaatame siis, mida see nädal toob (loe: vaatame, mida ma sellele nädalale tuua viitsin).

Dio

2006-12-10T06:24:00.000-08:00

Püha Ärtu

hei! vanad heietavad talvest
noored päikest ihkavad!
aeg kaob minema-a
oh, jooksen ma nüüd huupi
ja pöörlen ringi ka
ja aasta päevaks saab

kui unistame
siis lendame-e-e
ja uni on siin
sulle ja mulle-e

Püha Ärtu leiame
kuskil veritsemas öös
otsi valgust sa!
Püha Ärtu leia ka!

Näe! Seal ongi Võlur
läbi klaasi vaatamas
viitab täpselt sinule
Nüüd saad näha homset
vastust, valet ja
mida pead tegema

oh, vahel jääd püsti sa
ning ah - oled õnneseen
aga oh - vahel ihkad rohkemat
pead Päikest haarama

ning Püha Ärtut otsima
kusagil veritsemas öös
oh, valgust vaata sa

kakled, et tappa lohet
ja kaupled kurjaga
ja seilad kirbule (vt püssisihik)
jooksed vihmavibu pidi
kuid maast ei tõuse veel
ja ikka ei tea miks

kui unistad sa
on võti sul käes
ukse lahti teeb ta
mis sind vabastab

ning Püha Ärtu leiad taas!
kusagil veritsemas öös
valgust püüa sa
ja Püha Ärtu leiad ka!

oo - Võlur järsku karjub
ja taevas praguneb
ning ta ikka vaatab sind - hop!
Enne kui muutub mustaks
jookse mööda vikerkaart - Ründa!

ja oh, vahel ei kuku sa
ning ah - oled õnneseen
aga oh - kui ihkad rohkemat
pead Päikest haarama
ja Püha Ärtu leidma, jaa
seal - veritsemas öös, oojaa

Valminud koostöös peas oleva inglise keele andmebaasi ning kodus saada oleva helitehnikaga tuntud artisti Dio loomingule tuginedes.

Öö

2006-12-03T15:09:00.000-08:00

Päike...see vist loojus...

Ära ärata mind

sa lamad mu käel
on voodis härma ja lund
hinges on jää
kuid süda päiksest näeb und

ära ärata mind
öö on ilusam
külm on soojem
ära ärata mind
kui sirutan käed su poole

Tahaksin südamest tänada Allan Vainolat selle lõigu minuni toimetamise eest.

Operation: Wordfish

2006-11-29T15:32:00.000-08:00

Täielikult mitteintrigeeriv alapealkiri

Viimaste päevade sündmuste läbielamine on viinud mind jälle sammu lähemale üldise pildi arusaamisele ning paljude nähtuste eest on kadunud saladuspära ebamäärast värvi suitsukate. Ehkki selginemine toimus enam kui ühes valdkonnas, puudutan siinkohal vaid sõjaväelise kallakuga territooriumit selles tohutus pusles, võttes muidugi arvesse selle tugevat põimumist teiste valdkondadega. Nagu nii mõnigi lugeja võis juba märgata, on lähiajal mingi imeliku välise teguri mõjul suurenenud nii minu kui ka teiste militaarne aktiivsus ja huvi selle teema vastu. Oktoobri ja novembri sisse on nimelt mahtunud enam julgeolekuga seotud üritusi kui kogu ülejäänud 2006 aasta peale kokku - RÕK 2006, Laskepäev, Nõmme Snaiper jt. Jätkates eelmiste aastate traditsiooni, on ka tänavu tähtsad välisriikide tegelased saanud aega külastada seda väikest ning huvitavusest pakatavat riiki Balti mere kaldal. Ilmselt ei vaja mainimist, et nendeks inimesteks on austatud Briti impeeriumi naissoost rojaliteet (Tema Maiesteed Kuninganna) ning USA President George Bush. Et mõlema isiku näol on tegu väga tähtsate tegelastega ning viimase puhul ka väga paranoilisega, on kohalikel vormikandjatel olnud kohustus nende eest ihu ja hingega hoolt kanda. Nende üritustega militaarne tegevus aga kaugeltki ei piirdu, kuna uue hoo sisse saanud informatsioonitulva tõttu on selgunud mitmete tähtsate loengute toimumispaigad ja -kohad.

Bush, päev 1

Mitmetest allikatest saadud äärmiselt vastuolulisele infole vaatamata sai lõpuks siiski selgeks, et kogunemine saab toimuma esmaspäeva varahommikul kell 15:00 malevkonna peahoone ees. Nagu viimasel ajal kombeks saanud, jõudsin kohale ligikaudu täpselt veerand tundi varem ja tutvusin olukorraga. Varsti sai selgeks, et võitlejate logistilised võimed olid juhtkonna poolt tugevalt alahinnatud, kuna austatud härra lennuki saabumiseni oli sel hetkel jäänud üle üheksa tunni ja aega varuti seega ilmselgelt liiga palju. Muidugi sai vahetult enne väljasõitu selgeks ka, et aega pole selliste ettevõtmiste puhul kunagi liiga palju, kuna mõnel õnnestub mitmesuguste toimingutega viimase hetkeni venitada. Siiski tuleb tõdeda, et enamjaolt laabus jagude ja lahingpaaride komplekteerimine tõrgeteta ja põhiaeg kulus oodates ning ikka ja jälle rakmeid ja vormitaskuid ümber pakkides, saavutamaks maksimaalselt kasulikku varustuse paiknemist. Ligi tunni aja möödudes kogunemisest saabus kauaoodatud relvade väljastamise moment, millega tavaliselt kaasneb nii äratundmisrõõm kui ka hetkeline, relva korrasoleku kontrolli eelne ärevus. Minu suureks üllatuseks ei saanud me aga enda nimele kinnistatud automaate, vaid hoopis õpperelvadele sarnanevad, hoolitsemata ja ilmselt sisse laskmata sama tüüpi relvad (ikka endiselt automaat Galil AR). Tõenäoliselt läheb siin kohal minu arusaam loogikast lahku juhtkonna liikmete omast, kuna leian et reaalse relva kasutamise vajaduse korral oleks hea kui võitlejal oleks enda käe ja silma järgi sisse lastud relv, mida enamuses olukordades usaldada saaks. Muidugi, üks Galil ei näe hirmsam välja kui teine, nii et suurt vahet iseenesest polnud, milliste relvadega me inimesi laiali ajama hakkame. Kuulasime ka operatsiooni eest vastutavate isikute kõnesid ja vähest allesjäänud linnulaulu ning tegime viimased ettevalmistused liikumiseks. Lahing- ja söögimoon käes, motoriseerusime kell 17:00 ja jäime Harjumaa ning Tallinna teid pidi sõites edasisi juhtnööre ootama.

Tahab looma hakata

Malevkonna väravast umbes 400 meetri kaugusel sain päeva esimese suurema üllatuse osaliseks, nimelt ei keeranud meie veok vasakule, vaid mingil põhjusel hoopis paremale. Tegin peas lihtsa arvutuse ning lihtsa järelduse kohale jõudmise umbkaudse aja kohta. Ei möödunud kümmet minutit kui pidin taas avastama, et oleme pööranud hoopis teisele poole kui oleksin arvanud ja arutelu teemal: "millist jumalast unustatud teed kaudu me lennujaama juurde lõpuks ikkagi sõidame?!" jätkus uue hooga. Viimaks selgus tõsiasi, et juht on valinud kõige otsemaks marsruudiks (vt aega surnuks lööma, tuleviku või mineviku postitustest) läbi Laagri kulgeva teelõigu kuni Jüri ristmikuni ja sealt Tartu-Tallinn maanteed mööda Mõiguni - kokkuvõttes umbes viieteistkümne kilomeetri pikkune ring võrreldes tavapärase "Järve selverist mööda, Järvevana teed mööda Tartu mnt ristmikuni ja sealt Lennujaama teeotsani" teekonnaga. Nüüd sai siis selgeks, kuidas kaitsekulutuste tase 2006. aastal nii suure hüppe soovitud 2% suunas on teinud. Selgituseks neile, kes veel minuga samade järeldusteni pole jõudnud: Unimog vmm (vmm - või mõni muu, omaalgatuslik lühend) kaitsejõudude kasutuses olev veoauto võtab kilomeetrile umbes pool kuni liitri kütust, korrutades läbitud vahemaa kütuse keskmise hinnaga ja liites sellele muud väiksemad kulutused, saamegi ühe sõidu umbkaugse maksumuse, mis kaitsekulutuste alla kirja läheb. See selleks muidugi, eks Ämari lennubaasi ehitamine võta ka parasjagu raha (sinna on ju ka ometigi vaja inimesi vedada). Jõudnud kohale, vahetasime sõidukit ning asusime loksudes enda sektorite poole teele, ehkki väga palju ligemale polnud tulenevalt maastiku ja ilmastiku oludest ratastel enam võimalik jõuda.

Objekt

Lennuvälja maandumisradu ümbritseb mitmesaja meetri pikkuses traataed ja väiksemas ulatuses kivist sein, mis on mõeldud eriti oluliste tugipunktide kaitseks nagu seda on ilmajaam või radaritornid. Järgides keskaegseid traditsioone, on suurema turvalisuse tagamiseks ümber mainitud aia konstrueeritud ka kaasaegsusele kalduv vallikraav (või lihtsalt kraav), mis loomulikult on täidetud veega. Kõige selle kõrval moodustab nendest välja poole jääv kohati soisusele kalduv, vahelduva haljastusega ala loodusliku takistuse lahingutehnika (või ükskõik mis muu jalgrattast suurema liikuva objekti) kohale toimetamiseks antud piirkonda. Nagu neist veel ei piisaks, on ettevaatusabinõuna tarvidusele võetud ka nutikaim võte tänapäeva kõrgelt arenenud sõjapidamise vallast - maastikule on hajutatud erineva iseloomu ja suurusega domestitseerimata animaalsusi (e metsloomi), mis kujutavad endast nii füüsilist kui moraalset ohtu igasugusele võimalikule sissetungijale. Kui lugeja veel ise selle järelduseni pole jõudnud, jätkan seda kirjeldavat mõttekäiku. Võttes arvesse kõiki asjaolusid ning piirkonna iseärasusi, võib öelda, et sellisest kohast võib lennukit rünnata ainult Eesti kaitseliitlane, kuna keegi teine pole võimeline nii halva positsiooni peale tulema...ja irooniliselt olid nad kõik seal just seda sama ära hoidmas. Miskipärast kummitas mul poolel ajast üks tuntud jutustus huvitavast La Manche mehikesest...kuidas see veskitega võitlemise asi nüüd oligi?

Vahejuhtumiteta

Nagu juba korduvalt ajakirjanduses mainitud on, möödus hr Presidendi visiit suuremate äpardusteta ning rahul oli nii Tema kui ka meie austatud siseminister Kalle Laanet. Ehkki kumbki neist, vaatama kogu suurepärasele infoliikumisele, toimuvaga kursis ei saanud olla, tuleb tõdeda, et kokkuvõttes suudeti hullemad olukorrad konfliktideta ära lahendada. Samas peab märkima ka, et tehtud järeldused meie poolt valvatava piirkonna suhtes pidasid paika kuni operatsiooni lõpuni ja otseselt polnud sekkumise järele mingisugust vajadust. Pingsa ülesandele keskendumise ja territooriumi organiseeritud patrullimise kõrvalt saime aega ka ümbritsevaga tutvumiseks (mh uurisime, kust kõige paremini lennuki maandumist ja õhku tõusmist vaadata on). Kohati oli pilt masendavam kui oleks oodanud ning parema ülevaate saamiseks olen mõned märkimisväärsemad vaated ka jäädvustanud (vt pilt - Eesti suurima lennuvälja külje all asuv suvila/villa-rajoon). Kohati leidus piirkonnas ka korralikke maju (vt pilt - korralikuima väljanägemisega suvekodu).

Battalion Berserk

2006-11-19T06:41:00.000-08:00

Hakkab looma

Eile sai kokku lepitud lisalaskmine huvilistele ning et teisi entusiaste ei olnud, tekkis mul suurepärane võimalus täita järjekordne punkt minu pikaajalisel planeerimislehel. Kaasasündinud intuitsiooni mõjul korraldasime asja kiirelt ära ning otsustasime kokku saada endises kohas - Männiku sisetiirus. Kui juba eilse päeva eel olin laskmise suhtes ärevust täis, oli tänane ettevõtmine kauaoodatumgi, nimelt oli kavas teha esimene lähedane kokkupuude Ühendriikide päritolu poolautomaat-karabiin M14-ga, mis kriteeriumide alusel kvalifitseerub ühena minu lemmikrelvadest.

Tänane hommik algas otsustuskindluse poolest veidi soovida jätva äratusega - ilmselt magnettormide süü tõttu - kell 7. Sihtpunkti oli plaanis jõuda kümne ja üheksa vahel, teisisõnu mina kell 9 ja instruktor kell 10. Alahindasin sellelgi korral Tallinna ühistranspordi kapabiliteeti ning jõudsin tund aega pärast ärkamist õrna hämmingu rüpes Viru Väljaku trammipeatusse, kust hakkasin kohe otsima marsruuttaksode peatumispaika. Leidsin selle mõistagi vanast kohast, mitte väga kaugel ootepaviljonist. Sobiva marsruuttakso numbri otsimine sildi pealt ei andnud mingeid tulemusi ning hakkasin kahtlema peatuse õigsuses, kuna märgitud oli sinna igasuguseid teisi liine, aga mitte vajaminevate. Kuna takso plaanipärase väljumiseni oli jäänud ligi 20 minutit, otsustasin relokeeruda Estonia trollipeatusesse ning tutvuda sealse olukorraga. Käik oli produktiivne ning auväärne teadjamees (tuntakse ka "see teadjamees" nimega) suunas mind tagasi Viru Väljaku positsioonile, kus jäin sõiduki saabumiseni äraootavale seisukohale.

Mikrobuss saabus õigeaegselt ja viimasena sisenedes laususin juhile enda reisisihi, rõhutades, et ta mind seal kindlasti välja laseks. Sõit, olgugi et ootuspäraselt mitte nii lõbus kui viimane sellesugune, võis alata ning jäin istudes M14 kujutluspilte imetlema. Mingil hetkel sai mulle järsku selgeks, miks Virus selle taksoliini numbrit märgitud polnud, nimelt kahtlustan, et tarbijate kaitsmise eesmärgil on välja jäetud seniilsete autojuhtidega firmade poolt teenindatavad liinid. Saku silti märgates tõusin niisiis kiiresti oma kohalt püsti ja küsisin eelpool mainitud l.i.i. käest kui kaugel lasketiir siit õigupoolest asub, vastuseks sain arusaamatuses vaevleva inimese mühatuse. Peale seda kui olin küsimust korranud, ütles ta, et sellest objektist oleme juba mööda sõitnud ning ma pean mingi maa tagasi kõndima...olgu ta tänatud, mul oli nüüd 10 minutiga vaja läbida kolm kilomeetrit (vt pilt - "Männiku tiiru marsapeatus"). Suund oli teada, niisiis ei jäänud muud üle kui tagasi sörkima hakata - nii tegingi. Kahju ainult, et ma nii soojalt riides olin, teine kord ei ole ikka kasulik nelja kihi riiete all maantee äärt mööda joosta - hingeldama võtab. Proovisin korraks hääletada ka, aga kogesin peagi, et tagurpidi, pöial püsti, kiirendatud sammul liikumine on ebaefektiivne, rääkimata ebaoptimaalsusest. Jätkanud vaheldumisi jahtumise eesmärgil kõndides oma teekonda, jõudsin umbes õigel ajal järve äärse metsatukani (metsatuka äärse järveni) ja peale majja sisenemist ristküsitlesin valvurit, kes äärmiselt abivalmilt osutas M.K. toa suunas, sõnades: "aja noor mees ülesse, kaua ta magab!". Sellist jultumust minult siiski oodata ei saa ja peale enda kohalolu registreerimist instruktori uniste silmade vaateväljas otsustasin "fuajees" veidi aega surnuks lüüa, milleks sobis ideaalselt Eesti ringhäälingu võrgustikku edastav aparaat "köögi" "laual". Kella kümneks loivas leitnandihärra kohale ja tõi peidikust (relvaruumist) nähtavale aukartustäratava pilli.

Loob

Sain kiire instruktaaźi ja suundusime koos eilsele betoonist lahinguväljale, kus viisin läbi tavapärase rutiini. Et tegemist oli väga kurja relvaga, otsustasime veidike väiksemate märklehtede kasuks kui KL ürituste puhul tavaks saanud. Jätkasin harjutust iseseisvalt ning alustasin moonakoguse kasutamise optimeerimist. Kuna eesmärgiks on alati kasulikkuse maksimeerimine, jaotasin padrunid mõistuse piirides võimalikult pika ajavahemiku peale ja et asjast kasu ka oleks. Sättisin kõik valmis ja tegin esimesed seeriad tühjalt, et tutvuda isendi käes käitumise eripäradega. Ehkki asend jättis soovida, liikusin järgmise osa juurde ja iseendale mentaalseid käsklusi jagades tegin läbi kõige vajaliku ja tarviliku - improviseeritud OT, planeeritud laadimise ja veelgi improviseerituma kaitseriivistamise.

Kätte oli jõudnud saatuslik hetk ja sain tunda M14 kaba jumalikku põksatust vastu enda õlga ja kuulda vintraua suudmest väljunud ürgselt metsikut möiret. Tuli tunnistada - tegu on ikkagi kõige muu kui taltsa koduloomaga. Märklaua juurde liikudes sain huvitava elamuse osaliseks - kuuli liikumise kiirust ei ole ma enne tänast õigupoolest korralikult tajunudki. Fenomenaalsus sai selgeks kui kuulsin kaeviku juurde liikudes korda-mööda kaht heli - kuuli märklauda prantsatamise plõksu ja seejärel selle vintrauast väljumise kärgatust. Kahju, et M14 pauku eemalt kuulda ei õnnestunud, aga tulevikus pole miski välistatud. 20 lasu hulgas oli ka üks täistabamus kümnesse - koguni selle keskele. Kokkuvõtteks võib öelda, et üritus oli esimene omasugustest ja kahtlemata teostust väärt.

Loob ja hävitab

Et hr Instruktor kutsuti laskevõistlusele, peale mida ta lubas mind bussile sõidutada, otsustasin ta peale lemmiklooma karvahooldust ära oodata. Kuna varem pole mainitud loomaga kokkupuudet olnud, osutus tema puhastamine oodatust keerukamaks, sest ei mina ega mainitud leitnandihärra ei osanud selle lahti võtmist kusagilt alustada. Keskmiselt pika pusimise järel suutsime kahe peale välja mõelda, mis põhimõttel osade demonteerimine käib ja jäin omapead tööd lõpule viima. Vaadates fuajees Eesti uue suursaavutuse "Kohver" kordust, lahendasin relva mõistatusliku mehhanismi müsteeriumi ja asusin seda puhastama. Siinkohal tuleb kindlasti märkida, et nii keerulist süsteemi pole ma varem kohanud - järjekordne seletus asjaolule, et ameerikal on maailma parim sõjavägi - tüübid saavad relva lahates veidi ajutööd teha.

Pühastasin päevakangelase ära ja läksin uurima, mis seisus minu logistikakorraldaja on, niisiis suundusin võistlusplatsile, kust avanes huvitav vaatepilt: ettevalmistatud rada püstolist laskmiseks ja terve hunnik inimesi, igaühel kellest oli vähemalt üks, vürtsikamal juhul kaks suurekaliibrilist tukki vööl. Nagu igal endast ja teistest lugupidaval võitlejal oli ka minul võitlusvahend igal pool kaasas, kuna maha teda ometi ei saa jätta. Mingil hetkel jäin silma laskeinstruktorile, kes siiras üllatuses, tugeva vene aktsendiga küsis "Kjes siin rellvaga un?". Muidugi astus hr leitnant minu eest kohe välja ja selgitas olukorda, mis küsimuse esitajat muidugi ei rahuldanud. Seetõttu pidasin vajalikuks täpsustada, et relv on ohutu. Kuna ma ei oodanudki, et too minust aru saab, näitasin ka, et relva salv on eemaldatud ja padrunipesa tühi, kuid selle peale esitati meile järgmine küsimus: "Mis mõõtes (loe: mõttes) ohutu? kas se'n makett?". Saanud eitava vastuse, ütles kõneleja, et relvadega võistlusplatsil ja laskeharjutuse läbi viimise territooriumil viibimine on rangelt kiellatud. Tavapärast mõistvat suhtumist säilitades lahkusin objektilt, ent jäin siiski mõttesse - tean ju küll, et PM pole relv, aga Glocki ja H&K püstolid peaks ju ometi relvade alla minema...nojah, ju minu relv oli seda siis vägamalt (loe: rohkem). Varsti pakkisime pillid kotti ja lahkusimeTallinna suunas.

Malevkonna laskepäev

2006-11-18T12:02:00.000-08:00

Kogunemine

Päev algas ebainimlikult varajasel kellaajal 5:45, seda arusaadaval põhjusel, et veerand üheksaks pidime olema Nõmmel. Mõistagi olin kohal liiga vara, kuna Tallinna ühistransport üllatas vapustavalt kiire toimimise poolest ning jõudsin ligi 15 minutit enne kaheksat malevkonna värava ette, kus oli ootamas kaks ustavat kaasvõitlejat-entusiasti. Mõne hetke pärast saabus ka auväärne malevkonna relvur, kes tähtaja kätte jõudes hoolimata mõningasest magamatusest ning rahulolematusest meie plaanidega, oma töö kiirelt ja operatiivselt ära tegi. Märkamatult kogunes ka ülejäänud nn Khaani armee ja võtsime relvad välja, mis enamjaolt olid oodatust märgatavalt paremas seisus. Minu suureks rõõmuks oli juba hommik täidetud äärmiselt informatiivsete ja maailmaavaadet laiendavate sündmustega. Kui varem suhtusin teatud auastmega ohvitseride pihta käivatesse negatiivsetesse kommentaaridesse skeptiliselt, siis nüüd olen täiesti veendunud nende paikapidamatuses, nimelt on täiesti õigustamatu väita, et enamus linnukeste kandjaid on madalalaubalised korruptandid. Siinkohal kutsun kõiki ülesse detailide täpsusele tähelepanu pöörama - sõnade "kõik", "enamus" ja "väike osa" vahel on siiski oluline erinevus. Mõned hetked hiljem liikus lukuraam taas ning pidu võis alata.

Motoriseerumine ja lahti rullimine

Sel korral mindi Männiku sisetiiru kahe kaubiku ja Unimoga, millest ükski, erinevalt lõunapoolses Eesti otsas samu ülesandeid täitvatest sõidukitest, polnud ristitud iseliikuvaks kahutiks, soomukiks ega tankiks. Ehkki sõit oli veidi künklik, jõudsime ühes tükis kohale ning asusime juba pooleldi ette valmistatud laskekohtadele viimast lihvi andma. Laskeharjutusi viisid tänavu välja Vennad Koppelmannid, seda korda-mööda ning lihtsurelikule arusaamatu järjekorra alusel (kahtlustan väga pikka ja läbimõeldud eeltööd). Tuleb taas kord tõdeda, et üritus oli väga hästi korraldatud ning sujus kuni lõpuni logistiliste tõrgeteta - moona oli, kütust oli, nii harjutuste kui ka sõidukite juhtimine oli vapustav.

Harjutus

...algas ilmselt planeeritust hiljem ent oodatust varem. Selgituseks neile, kes teemaga tihedalt seotud pole: planeeritud hetk on ametlikus harjutuse läbiviimise kavas märgitud aeg, oodatud hetk aga võitlejate loogilise mõtlemise ja eelmiste kordade kogemuste võrdlemise teel saadud hinnang õppuse tegeliku algusaja kohta (harilikult erinevad need kaks suurust mõnekümnest minutist mõnede tundideni). Seltskond jagati kaootilise valimi moodustamise meetodil kaheks - esimesse ja teise laskmisvooru ning paigutati positsioonidele enda laskeplatse ette valmistama, samal ajal kui teise vooru võitlejad said käsu teha vaimseid ja füüsilisi protseduure sooja sees hoidmiseks ning ajutöö normaalse taseme säilitamiseks, militaarslängis kasutatakse ka väljendit "lebotama" või "passima" (vt pilt "saapaid passima"). Algul lasti 3+1 (kolm korralist ja üks erakorraline) viielasulist seeriat sihikute ning laskeasendi korrigeerimiseks. Peale mõningast keeramist alustas esimene voor üksiklaskudega saja meetri pealt piiramata aja jooksul maksimaalse kogutulemuse peale laskmist. Kohati olid tulemused üllatavad, ent üldine tendents oli erinevalt esimesest kolmest "laiali hajunud lasketulemus" tüüpi seeriast suunatud märksa enam tihedama kuuliaukude kobara suunas. Tuli aeg vahetada tegevused teise vooru laskjatega ja tõdeda, et lisaks märklehtede lappimisele ja vahetamisele saime selgeks ka mitmesuguseid viise käemärkide abil teineteise meelt lahutama - peaosas võitlejad Mänd ja Neidre, leiutamas inspireerituna mitmete välisnähtuste ja kohalolijate tegevusest uudseid viise ühele või teisele objektile osutamiseks.

S-kurv

Peale seda kui teine voor oli läbinud sama protseduuri, mis meiegi, oli aeg hakata viima läbi päeva tähtsuselt teist iga-aastast rutiini. Lasime veel viimast korda viiese prooviseeria ja asusime laskma 10+10+10 ( lamades, püsti, põlvelt - selles järjekorras) normilaskmist. Nagu kümneid kordi varem laadisin käsu saamise järel salve täis, katsin kuulmise, võtsin sisse laskeasendi ning vinnastasin ja kaitseriivistasin relva. Järgmisi sündmusi tuleks kirjeldada läbi võitleja Trumeri (nimi muudetud, toim.) poolt kogetu, seda puhku kuulmismeele kaudu: Koppelmanni käsklus: "oma sihtmärkide pihta, üksiklaskudega, ajalise piiranguta, tuld!", *vasakult poolt kostuv avapauk*, *paremalt poolt kostev viiene valang*, *võitleja Mäni (nimi muudetud, toim.) ennastunustav naerupahvak*. Muudmoodi ei oska toimunut kommenteerida kui et mina eemaldasin seejärel salve, laadisin tühjaks ning kaitseriivistasin oma armsa automaatkarabiini (ei mingeid vihjeid) ja tõusin püsti, et olla järgneva poole tunni jooksul passiivne vaatleja. Nimetagem seda siis S-kurvi alguseks, nö vasakpöördeks minu laskmiskarjääri ajaloos, siinkohal tuleb muidugi välistada igasugused seosed ning paralleelid vasaku ja parema poole tähendusega poliitika kontekstis. Uurisin mõnda aega inimeste asendeid ja teostasin võrdlevanalüüsi läbi viimise eesmärgil lühikese katsetuste vooru väljaspool lasketiiru seinu. Suutsin elimineerida soonimise efekti paremas jalas ja leida veidi enam stabiilsust ülakehas. Valmistasin ette enda uue positsiooni ja sihtmärgi, teadmata ette, et saan siiski eelmisel kohal edasi olla. Sel korral oli mul au olla samas reas meie kompanii silmapaistvaimate tegelastega nagu Pillv, Kasse (nimed muudetud, toim.) jt. Loomulikult jätkus liikumine vasakus suunas, kuna mu relv hakkas esmakordselt ilmutama rahulolematuse märke, lüües kõveraks ühe kindlasti väga väärtusliku ja mahuka paberitöö tagajärjel mitte enam arvel oleva padruni ja keeldudes seeläbi minule allumast. Peale mõningast karmi käe poliitika rakendamist mainitud murelapse peal Koppelmanni poolt, oli tulistuspüss taas taltsas ja otsustanud sihikindlalt kümne suunas tinatükke loopida. Kinnitamata andmeil esines ka teistel võitlejatel lahkarvamusi enda terasest sõpradega.
Et laskeharjutuse tulemusi ei ole veel avalikustatud, jätan siinkohal edasise analüüsi teostamise hilisema aja peale. Tulemuste esmane hinnang viitab aga selgele tendentsile S-kurvi paremale poolele orienteerituse suunas.

Nõmme Snaiper 2006
Nagu igal aastal, lasti ka tänavu märklehe suunas 5+5+5 kuuli, millest arvesse läksid vaid täistabamused keskmisesse ringi (kümnesse). Ehkki rebimine oli tihe ja konkurents tugev, oli siiski võimalik vältida viiki ning mitmetimõistetavusi ja parimaks tulemuseks loeti 7 pullisilma 15-st võimalikust. Tänavu läks karikas segastel asjaoludel triipude ja täppideta võitleja kätte. Tagasitee malevkonda osutus oodatust suurusjärgu võrra põnevamaks, kuna Unimogi juht otsustas kasti residentide igavat elu mõnevõrra värvikamaks muuta, mistõttu maantee asemel valiti eelistatud marsruudiks Männiku metsa liivakattega rajad ja sissetallatud poolloodusliku tekkega kõrvalteed.

Asfalt

2006-11-16T12:27:00.000-08:00

Pean taas kord alustama vaimustusest maailma vastu pakatava mõttelõngaga, mis lähipäevil on üha enam käsitlust leidnud ja mõtlemisainet pakkunud.

Liiklusest

Tuleb tõdeda, et mida enam ma liikluseeskirja ning liikluskultuuriga tuttavamaks saan, seda enam ma saan aru kui ignorantset käitumist tänavatel õigupoolest kohata võib. Esiteks olen hakanud leidma seoseid liikluskultuuri ja meie armsa kodumaa negatiivse iibe vahel. Tundub, et nende nähtuste vahel esineb positiivne korrelatsioon...vähemalt hüpoteesi tasandil. Liigeldes jalgrattaga Tartu infrastruktuuri elemente mööda, katsun ikka säilitada tähelepanelikkust ja seaduskuulekust, seetõttu püüan ka nii palju kui võimalik liikuda rattateid ja vastavaid ülekäike pidi. Tavapäraseks jalgratta marsruudiks on lähipäevil tiheda graafiku tõttu saanud teekond Oeconomicumisse ja sealt tagasi - nimelt võidan rattaga sõites umbes viis minutit, mille saan uneajale juurde lisada ja heamoloogilisest seisukohast enda subjektiivset kasulikkustaset suurendada. Esimese ristmikuni kulgeb sõit harilikult, tõrgeteta ja kiiresti. Rattateele pöörates saab minu manööverdamisruum aga mingil imelikul kombel otsa - lisaks kohati defektsele pinnasele on nii minu kui ka kõrvalreale tekkinud mitte kuigi tagasihoidlik hulk jalakäijaid. Pole hullu - kuiva ilmaga saab kiirelt inimeste vahelt süstida küll ja pole põhjust kurta...ega's libeda ilmaga sadulasse kipugi. Pikematel otsadel aga on lugu veidi teistsugune. Paneb imestama tõsiasi, et kui keskmine kodanik kasutab ühest punktist teise jõudmiseks jalakäijateteed, ühistransporti või isiklikku autot ega häiri seejuures olulisel määral mind või teisi inimesi, siis need erilised paistavad asjadest hoopis teisiti aru saavat. Et kuiv teoreetiline väidete hunnik ei jääks praktilise illustreeriva näiteta, toon siinkohal kohe ära lähipäevil saadud kogemuse. Sõidan vaikselt mööda Tartu Kesklinna ainsat reeglitepäraselt kasutatavat (Küüni tänaval asuvat) rattateed suunal suure ja väikese inimese juurest Kaubamaja esise platsi juurde ja sealt edasi taas rattateele. Esimene objekt mis mu teele satub on mõistagi taaskord inimene - rase naine, rattateel, sihikindlalt minu poole minemas. Mis siis ikka - saan esimesest hämmingust üle ja keeran sujuvalt paremale ning jään valgusfoori taha seisma, ei ole see ju ometigi midagi uut, et inimene ette astub. Siiski on pea kohe mõtteid ja arusaamatust täis. Kuidagi kohe ei mõista, miks peaks (hinnanguliselt) kuuendat kuud last kandev naisterahvas liikuma kõige ohtlikumas kohas, kus parasjagu võimalik, kui on olemas terve suur plats, millel ruumi laialt. Eks ta ole samas loogiline...kaks pead on ju kaks pead ja kahekisi ikka julgem tänaval liikuda. Järgmisena tuleb silme ette Hobujaama trammipeatus Tallinnas, kus piirdest üle roninud hallipäine daam ületas kiirel sammul Narva maanteed, et jõuda selle teisel pool asuva bussipeatuseni....ja roheline tuli. Ületan tee ja jõuan üllataval kombel häirimatult järgmise, Kalevi tänava äärse foorini, kust samuti saan suurepäraselt üle, jagades autojuhtidega mõistvat suhtumist ja sujuvast koostööst saadavat hingelist rahulolu. Riia mäkke saamiseks keeran taas rattateele ja mida ma avastan - hõre ent lai inimsein takistab mõnekümne meetri kaugusel mu teekonda KVÜÕA suunas. See pole muidugi kõik, täiesti loomulikul ja arusaadaval kombel on kõige kitsamas kohas kari teismelisi ja kaootiliselt mööda teed laiali paigutatud algkooli ealised üksikud poisipõnnid. Et ka nüüd pole pinnas väga libe, saan suure ühest tee otsast teise pendeldamise peale mäe tippu ning keeran lõpuks Pepleri tänavale, kus otsustan peatee-õigust arvesse võttes autotee kasuks, kus jalakäijaid võiks ometi vähem olla. Ilmneb asjaolu, et mu keskmine liikumiskiirus kasvas poolteist kuni kolm korda võrreldes eelnevate lõikude omaga. Muidugi, mõningad võiksid vahel rooli vasakul küljel asuvat kangikest tihemini kasutada, seda just juhul kui otsustatakse näiteks vasakule või paremale pöörata. Siiski säilitades konstantset tolerantsust kõige elava ja vähem elava (seniilse, debiilse, ignorantse jne) suhtes, püüan anda oma panuse parema liikluskultuuri üles ehitamisse. (vt pilt-nii näevad välja jalgratta- ning jalakäijateteed tähistavad ning eristavad liiklusmärgid, mille lähedusesse asfaldile on harilikult maalitud sarnased kujundid) Muidugi tuleb tõdeda, et tihti puuduvad vastavasisulised märgistused ja kohas (nt Kaarsild) kus keskmise vaimse võimekusega inimese loogika üles ütleb, on õnnetuste vältimine tehtud veidi keerulisemaks kui mujal. Mõnikord (nt Kaarsillal) olen pidanud jagama 2.5m laiust riba kahe lapsevankri ja nende omanikega, kes kõigest hoolimata ootavad viimase hetkeni, et ühte ritta võtta. Ehkki siinkohal ei saa väga etteheiteid teha...iibe kasvatamine nõuab ometigi üsna suurel määral ajuressurssi, eriti protsessis otsese osalemise korral...või selle järel...eks igaüks tea ise paremini, kuidas asi tegelikult on. Paraku tuleb ka tunnistada...sellistel hetkedel pole ma kindel, kummas suunas nad seda iivet õigupoolest kallutavad.

Jätkates positiivsematel teemadel

Täna koju jõudes pidin jälle enda elektroonsest postkastist avastama pähe kuluma hakkava sisuga e-kirja. Taas on päevakorda kerkinud tõsiasi, et maailma ühe enimkasutatava suhtlemisportaali MSN juhtkond on otsustanud hakata piirama enda teenuse pakkumist ning eelkõige selle nõudlust. Selgub fakt, et nende ettevõtte tootmisvõimsused on kurnatud maksimumini ning tuleb asuda teenuse kasutamist piirama, sest vabu kontosid on alles jäänud vaid loetud arv (minu hinnanguil ca 129'990'223 kontot) - 678tk!! Probleemi tuum ja kurjajuur(ei mingit seost paari nädala taguse postitusega) peitub libakontode suures arvus, kuna teatud endast ja teistest mittehoolivad kasutajad on registreerimisega liigselt hoogu sattunud. Mõistagi on firma juhtkond suutnud leida lahenduse ja langetanud asjaliku otsuse selle ellu viimiseks. (Seetõttu tuleb leida võimalikult palju naiivseid ignorante, kes vastavasisulisi pressiteateid usuvad ja levitada tahavad.) Imeline ravi seisneb sellise sisuga kirjade edasi saatmises, et austatud juhtkond saaks teada, mis kontosid õigupoolest kasutatakse ja milliseid mitte, et viimaseid lõplikult ja jäädavalt kustutada saaks. Kuni asjale leidub loogiline seletus on kõik nii juriidilisest kui moraalsest seisukohast korras, niisiis katsun siinkohal probleemi lugejale lähemale tuua. Kuna MSN juhtkond ning teenindav personal ei oma mingit aimu sellest, kes ja millisel hetkel enda kontole sisse logib, on võetud tarvidusele praktilisemad meetodid infovahetuse registreerimiseks ja kindlaks tegemiseks, kust tulenevalt ka kontode likviidsuse (ehtne konto vs libakonto) suhtes järeldusi tehakse. On ju arusaadav, et jälgitakse eelkõige seda, milliseid kirju kuhugi saadetakse ning tutvutakse põhjalikult nende sisuga enne adressaatideni toimetamist. Seetõttu võtabki pikemate kirjade saatmine kauem aega kui lühikeste oma. Et teha asja vaikselt ja piisavalt märkamatult, hoitakse ametlikud uudistelehed MSN portaali lehel antud infost tühjana, vastasel juhul võib ju riigi ja seadustega pahuksisse sattuda, mida keegi meist ei tahaks. Olgem siis kõik ausad ja seaduskuulekad kodanikud ja andkem endapoolse panuse võitluses libakontode ja pahade häkkerite vastu, levitades vastavasisulisi kirju enda kontaktlistides! Loodetavasti leidub piisavalt koostööaldis inimesi, kelle abiga suudame lõplikult libakontodest vabaneda ning tasuta MSN teenust edasi kasutada.

Südamehääled...

Kogu selle jutu peale meenub, et olen ka ise jõhkral moel mässumeelsust ja anarhismi viljelenud. Nimelt tuleb kurvastuse ja kahetsusega tunnistada, et olen iga kord sääraseid kirju saades neid julmalt ignoreerinud, jättes mällu vaid lühikese (paratamatu) märkme kirja saamisest. Nüüd olen leidnud ka loogilise seletuse enda magamatusele ja konstantsele unepuudusele. Ainsa loogilise seletusena paistab olevat alateadlik hirm peatselt juhtuva MSN konto kustutamise ees, mis mõjuks laastavalt minu psüühikale ja märgataval määral ka füüsisele (tõenäoliselt teeks arvutist eemal olles rohkem sporti, aga seda me ju ei tahaks). Lisaks minule leidub maailmas kardetavasti teisigi väärastunud mõtlemisega inimesi, kes minule sarnaselt kirju hoolimatult kustutavad. Kuna ka orkutis levivad sarnase sisuga teadaanded, on olukord veelgi tõsisem, kuna gmail, blogger ja orkut tuginevad samale kasutajale! See oleks ju justkui kolm ühes tüüpi kaotus, mille mina liigitaks tragöödia alla. Googlemaili süsteemi kaotus tähendaks globaalsete arusaamade ja mitmete inimeste maailmapiltide kokkuvarisemist ja tervete riikide langemist kaose ja vägivalla meelevalda. Ehkki loodetavasti jäävad kõigest hoolimata alles peamised kaubandusketid, millest igapäevaelu kõige enam sõltub. Sellisel juhul on homme ärgates endiselt võimalus, et saan Euronicsist tagasi enda kaks kuud tagasi ostetud Philipsi kõrvaklapid, millele "grantii üldiselt ei laiene, va juhul kui katki on membraan"...no mis siis ikka...oleks teadnud - oleks ju membraani katki teinud...ei ole ju ometi minu süü, et tehases ainult juhe defektselt valmis ehitati.

Veidi madalamat laupa omavale lugejaskonnale mõningase selguse loomiseks: libakontosid loovad samad inimesed, kes tegelevad sellesisuliste kirjade kujundamise, valmis trükkimise ja laiali saatmisega. Mõistan hukka nende (e-kirjade) reprodutseerimise, levitamise, alles jätmise ning neis sisalduvate näpunäidete järgimise ja pelgalt uskumise. (vt lisa Riding The Rainbow 1.nov postitus)

Ei olnd eriti pikk, onju

Need erilised...

2006-11-08T07:58:00.001-08:00

Nagu tavaks saanud, kutsun ülesse mõistvale suhtumisele siinkirjutatu suhtes ning rõhutan igasuguse vaenulikkuse puudumist antud kirjatükis.

Informatiivsusest
Käesolev nädal on silma paistnud iseäranis põnevate loengute poolest. Kui hariliku adrenaliinitaseme juures olevate loengute puhul olen vaikinud, siis selle kolmapäeva keskpäevane õppetund on selleks liialt silmapaistev, niisiis olen pool-kohustatud seda siin kommenteerima. Et keskmine loeng peaks olema sisutatud rohkete näidetega erinevatelt elualadelt ja pakatama mitmekesisest infost teema kohta, oli ka sel korral saadud infohulk tohutu. Ehkki õppejõu pooleteisttunnise kõne lõppedes pidin kuulma kuidas kursuse helgemaid päid mõistis tunni mõningal määral hukka sõnadega "aegade mõttetuim loeng", pean siinkohal vaatamata enda tagasihoidlikumale pädevusele vastu vaidlema. Nimelt ei juhtu iga kord, et tuuakse näiteid ka teistest keeltest ning seda koguni selgesõnalise tõlkega. Sain näiteks teada, et eestikeelsele metafoorile "Elevant portselanipoes" on olemas täiesti adekvaatne ning sisu poolest tabavalt sarnane inglise keelne analoog: "Like a bull in the china shop". Olles ka võhikutega arvestav õppejõud, oli Tema Maiesteet Pädevus ette valmistanud ka eesti keelse tõlke sellele salapärasele väljendile: "Justkui pull hiina kaupluses". Lisaks huvitavale verbaalsele küljele oli tund illustreeritud värvikate (ehkki must-valgete) tahvlijoonistustega, mis vaatamata enda suurusele olid üllatavalt sisutühjad. Pürgides ikka ülespoole enda teekonnal hea loengupidaja ameti suunas, üritan ka enda kirjutisi visuaalselt pisut informatiivsemaks muuta, mistõttu lisan siia "joonise" visandi (vt pilt). Ehkki mu tehtud illustratsioon on veidi liialdatud ja üsna abstraktiseeritud, peaks see küllaltki hästi iseloomustama joonise osakaalu tahvli kogupinnast ning õppejõu ja tahvli vahelist proportsiooni. Põhjalikkuse mõttes teen siinkohal ka parandusettepaneku e enda nägemuse paraja suurusega visuaalsest loengumaterjalist (vt pilt 2).
Iseenesestmõistetavalt on see visand veelgi abstraktsem ning detailidevaesem, kuivõrd mudeli headus peitub lihtsuses ja loetavuses. Kirjutuseks kõlblikku pinda tähistab endiselt hall ala ning valged jooned sümboliseerivad loengus kasutatud illustreerivat joonist. Tuleb mainida ka, et tehtud skitseering ei erine originaalist ühegi olulise kriteeriumi poolest, siit ka minupoolne arusaamatus nii mastaapse joonise vajalikkuse suhtes. Ehkki esines olulisi puudujääke, on loengust saadud tulemuseks minu heaolu tõus võrreldes loengueelse perioodiga.
Jätkub Päikesest...

Argipäev e Pühapäev

2006-10-30T11:27:00.000-08:00

Tartu rindel muutuseta

Jätkates eelmiste postituste meeleolus, tuleb seegi kord märkida, et tegemiste nimekiri pole märkismisväärselt kahanenud, säilitades väheste kõikumistega jooksevkonto ülejääki. Teha on niisiis endiselt rohkem kui tehtud ning pinge kasvab, mis muidugi on ainult positiivne. Kuigi füüsikud siinkohal ilmselt vaidleks vastu, aga detailidesse see kord laskuma ei hakka. Erinevalt eelmistest nädalatest on nüüd alles jäänud vaid tähtsamad projektid nagu mahukamad auditoorsed kontrollivormid ja kodused tööd, bakalaureusetööga kõige tipus. Tegutsemisvõimet vähendavaks asjaoluks osutus ebaharilikul kombel eelmise nädala alguses ootamatult tekkinud füüsiline vigastus - nimelt luumurru kahtlusega varbapõrutus, mis nüüdseks on väikeste tõrgetega tervenemas. Hoolimata sellest on viimased nädalad olnud üle keskmise õpetlikud, alustades kultuuridevahelise kommunikatsiooni kursusega ning lõpetades keemia tundmisega.
KVK kursus
...kestis kahe päeva jooksul kokku kaheksa tundi, mille jooksul jõudsime trenni teha, ülearu palju lobiseda, oodatust rohkem igavust taluda ning võõrkeeli harjutada. Kursus ise oli äärmiselt rahvusvaheline - lisaks ARKi täielikule koosseisule oli vahelduva eduga kohal prof. Varblane ning tervelt kolm välistudengit, kellest vähemalt kaks olid Saksamaalt. Esimese asjana õppisime ennast ruumis määratlema, e leidma erinevus enda tegeliku ja vaimse asetsemise vahel (vt pilt). Lisaks sellele omandasime tähtsa oskuse forsseerida teineteise asendimuutusi I'm in the right põhimõttel, kutsutakse ka struktureeritud tõuklemise nimega. Lihvisime ka enda ja teiste improviseerimise, planeerimise ja kaootilise loba ajamise võimeid läbi erinevate rääkimist vajavate situatsioonide, mille puhul ilmnes tihti drastilisi infokadusid ("seventeen tons of steel, in the notebook"). Päris asjatu see kursus siiski polnud ning kulminatsioon toimus reedel kella 13:12:04 paiku kui meile jagati pastapliiatseid, mis kindlustas asjaga seotud õppejõududele vähemalt minu südames pikaks ajaks sooja lahtri. Ehkki tuleb tõdeda, et ma polnud tol hetkel asja suhtes kuigi erapooletu, kuivõrd olen selle semestri teisest nädalast alates kasutanud laenatud või kingiks saadud kirjutusvahendeid ja hindan neid seetõttu keskmisest kõrgemalt.
Kai, Stiil, Tuvi
Sellele suurepärasele ettevõtmisele järgnes intensiivne teejoomise maraton Kai juures, kes enda äärmises külalislahkuses ja positiivses suhtumises ei tõrkunud kordagi lisatassi teed toomast. Õhtu täis vapustavaid Aliase pärle, mõningast (t)ohutut irooniat ning kontrollimatut filosofeerimist dr Jim Margusega lõppes minu jaoks Tartu-Tallinn kiirrongis ning seda veel taotluslikult. Nimelt pidin juba kella seitsmeks jõudma Kenno ja Mariuse Stiilimobiili, et põrutada poolaasta stiilseimate killast üritusele Stiilne Joomine vol. 11, kuhu intensiivse optimeerimise tulemusel olin sel korral võimeline küllaltki õigel ajal jõudma. Siinkohal au ja kiitus Mariuse ning Kenno operatiivsele tegutsemisele ja heale väljakunägemisele. Peo võtab lühidalt kokku pilt. ...Ok, tegelikult oli igati põnev - sauna sai, pirukat sai, Nätu ületas ennast stiilsuse taseme poolest ja vahepeal toimus mitteametlik romuralli vol 1 (millest keegi peale minu ja veel mõningate ei tea). Peale kiiret logistilise planeerimise rakendamist jõudsin Tehnika Ülikooli ette, kust mind leidis sinine Mazda ja öö jätkus märksa metalsema kõlaga muusika saatel Tuvila seine vahel. Ei lõppenud seegi koosolemine Põhja-Korea tuleviku (millise tuleviku?), maavarade koostise analüüsi ning ajalooliste allikate usaldusväärsuse analüüsi käsitlemiseta. Kell pool seitse, peale esimesele trammile püstitatud nimetissõrme kõrval (mitte pöidla suunas) oleva näpu alandamist püüdsin kätte teise samast liigist mööduva sõiduki ning läksin reipalt vastu algavale Ametlikult Si**le Päevale, millel siinkohal pikemalt ei peatu. Rahas mõõdetavast kaotusest hoolimata lõppes kõik küllaltki hästi ning esmaspäeval ärkasin juba Tartus, et vaadata vastu uuele, sama hullule nädalale kui olid eelmised. Teisipäeval selgus ka, et soodavett täis olevat kiirkeetjat ei ole väga hea sisse lülitada.
Järgneb...

Valem

2006-10-29T15:05:00.001-08:00

Pühapäevaõhtuse õppemaratoni tulemusel tekkinud närviimpulsside koosmõjust põhjustatud ning väliste mõjutegurite poolt ajendatud otsingu tulemusel tuli aegade hämarusest pinnale vana hea matemaatiline valem:

Esmalt teame, et naised nõuavad aega ja raha...
Naised=Aeg * raha
ja nagu me teame, aeg on raha...
Aeg=raha
Seetõttu...
Naised=raha x raha= raha²
Ja kuna raha on kõige kurjajuur...
Raha=ruutjuur kurjusest
Järelikult...
Naised=(ruutjuur kurjusest) ²
=> ...

Pühendusega Temale (Siinkohal ei pea autor silmas Jumalat, Peaministrit ega ka ühtegi Seitsmest Pöialpoisist)
Soovimata kellegi kulul kurja nalja teha, mainin ka, et matemaatilisi seoseid tuleks võtta huumoriga.

Koidik

2006-10-19T10:14:00.000-07:00

Ka selle postituse alguses tuleks kohe ära öelda, et selle sisu eesmärk ei ole kedagi halvustada, kritiseerida ega muul viisil solvatuna või riivatuna tundma panna. Satiiri ja näilist mõnitamist sisaldavad laused omavad siiski pelgalt lõbustavat otstarvet.
Öö vastu esmaspäeva algas üllatavalt vara - nii vara, et ei mäletagi enam täpselt. Unes hakkasin meenutama, mis asjad mul sel nädalal kõik ees seisavad. Otsustasin need hommikuse loengu ajal kirja ka panna, e to-do-list koostada, tuntakse ka "tudengi suurima vea" nime all. On ju teada, et sellised nimekirjad tekitavad ainult frustratsiooni ning rahulolematust. Tegelikult tuleb tõdeda, et väga pikk see ei tulnudki...lihtsalt äärmiselt tihe. Peale väikese korra loomist enda nädalakavas avastasin, et vähemalt kahel päeval peaksin olema kahes kohas korraga, mis küll kvantfüüsika seisukohast on täiesti võimalik, kuid mille peale ei tahtnud see kord siiski lootma jääda. Lähimate päevade graafik sisaldas niisiis kaht kontrolltööd, Tema Kõrgeausus Kuninganna turvamisest osavõttu, kahepäevast 2ap mahus kursust nimega "Intercultural Communication & Behaviour", Bussiorienteerumist, Teeõhtut, Stiilset Joomist ning poolkohustuslikus korras osavõttu Sügispäevadest. Järgmise nädala kontrolltöid ja kodutöid, milleks küll juba sel nädalal valmistuma peaks, siinkohal ei maini. Kuigi tuleb tõdeda, et mulle meeldis tegevuste mitmekesisus ja eelkõige rohkus. Peale nimekirja koostamist otsustasin majandusarvestuse loengu ajal ka vaikselt eeltööd tegema hakata. Tundide ajal suurt midagi selgeks ei saanud, kuigi viimase seminari ajal kirjutasin näiliselt rohkem kui ülejäänud semestri jooksul kokku (4lk vs 3.5lk teiste ainete peale kokku). Lapselikku naiivsust täis, läksin koju ning arvasin siiralt, et saan peale hommikusööki (kell 15, ebatavaliselt vara) õppima hakata. Alustasin õppimist tudengi teise suurima veaga ehk logisin MSNi, kus Kaspar kohe üht loengut promos, kuhu ma muidugi minemata ei saanud jätta, seda puhku Charles Edmond Brasingtoni poolt loetud "Vietnam War and its impact on American society". Muidugi ei saa öelda, et minekut kahetsenud oleks, kuna üritus oli iseenesest nii informatiivne kui ka meelt lahutav,kuigi/kuna minu küsimustele loengu lugeja väga hästi siiski vastata ei osanud. Mida enamat saaks ühelt õppetunnilt oodata. Esmaspäeva jooksul jõudsin vaatamata kõigele suurema osa Operatsioonianalüüsi ja Mänguteooria materjalidest siiski läbi vaadata ning enda jaoks järeldused teha. Midagi keerulist ei tundunud seal olevat, ehkki olin puudunud kolmest tunnist kuue hulgast. Kuivõrd käimas oli Sügispäevade esmaspäev, olime kõik hästi kursis sellega, mis järgmisel hommikul toimuma hakkab - traditsiooniline üleskutse tegema hommikuvõimlemist Kultuuriklubi tegelaste poolt ruuporist tulevate energiliste motivatsioonilausete ja valju muusika saatel...kell pool seitse hommikul. Toanaaber otsustas sel aastal end selleks puhuks moraalselt ette valmistada - seda äärmiselt tsiviliseerimata ja ebakultuursel viisil (vt pilt - jätmas muljet nagu meie tuba oleks ainus huumorisooneta inimeste varjupaik terves ühiselamus), teisisõnu: "avalik ropendamine on pool võitu!". See selleks, kord aastas on andestatav. Sel aastal oli üllatavalt nõrk äratus ja piisas teise külje keeramisest ning pea teki alla pistmisest, et suuremast traumast pääseda. Tunnike hiljem sammusime juba koos Robertiga Kaubamaja ette - tiitlit kaitsma. ARK võttis nimelt juba teisel aastal osa legendaarsest bussiorienteerumisest, millest see kord otsustasime osa võtta vaid traditsiooni säilitamise mõttes. Niisiis andsime võimaluse ka teistele võistkondadele, kes autode nurga taha parkimise ja GPS seadmete seadistamisega ilmselt üsna palju vaeva olid näinud. Võistlusele järgnes harilik (s.o. poolik) koolipäev ja hommikusöök. Vietnami teemalisest loengust jäi kõrvu kõlama ka Bruce Springsteeni legendaarne lugu nimega "Born in the U.S.A.", mis veel mõnede nädalate vältel kahtlemata minu eelistatavaimate helide hulka püsima jääb, ning mis sel nädalal iga päeva algust pühitseb (selle sõna heamas tähenduses).

Koolipäev ei paistnud millegi iseärasega silma. Kodus ootas mind aga üllatus, nimelt selgus mingil hetkel kuue paiku, et siinne sagedane külaline - toanaabri tüdruksõber, peab meie juures enda sünnipäevapidu. Minu kui täieõigusliku elanikuga pole ju ometi mõtet selliseid asju kooskõlastada, äkki hoiab veel mõne arusaamatuse või koguni konflikti ära...aga seda me ju ometi ei tahaks. Ning küll on hea, et see kord mina põrandaid ei pesnud (ega pese vastavalt seegi kord), kuna sellisel juhul ma ju pahandaks, et keegi(nimesi ei maini, aga ta on naissoost ja ma mainisin teda eelmises lauses) südame rahuga jalanõudes mööda tube ringi tatsab. Olin rõõmust lakke hüppamas, kuna teadsin, et selline peosarnane ettevõtmine pärsib igasuguse õppevõime vähemalt kuueks tunniks kuni inimeste häälepaelad ära väsivad ja kõrid joomisest paistetama löövad. Varsti saabusid ka külalised ning tekkis soov neid muusikaga veidi lõbustada - niisiis Sodomi ja Within Temptationiga. Varsti tekkis muidugi konflikt eelnevalt mainitud naistegelase ja minu muusikamaitse vahel ning toanaaber palus helisalvestiste temaatika ümberorienteerimist peomeeleolule kohasemaks. Kõneluste käigus jõudsime konsensusele ning pult jäi esialgu minu kätte. Üllataval kombel oli enamus peolistest naissoost ning väga vali. Ma siiski lootsin, et temperament väljendub vaid rohkemas alkoholitarbimises ning meigiportsjonite mahus, kuid sellist kisa poleks suutnud ka mina ette kujutada. Mis siis ikka, otsustasin enda elu antud tingimustel võimalikult mõnusaks teha. "I'll face it with a grin, I'm never giving in! On with the show!!"- nagu ütleks Mercury.
Olles olnud lühikest aega dj positsioonis, võitsin kiiresti kuulajaskonna usalduse, kelle õnneks olin arvutisse varunud piisavalt reivimaterjali nagu ka klassikalisi diskolugusid. Kauaks see muidugi nii ei jäänud ning peo jooksul lisasin lugude nimekirja vaikselt enda maitsele rohkem vastavaid heliteoseid (vt pilt - lood on üles reastatud nimistusse lisandumise järjekorras). Kuigi tööks valmistumist segas väiksemal määral vali muusika ja suurel määral konstantne äärmiselt kõrge kisamine ning üksteisest üle karjumine, suutsin siiski veidi materjale uurida ning siirdusin lõpuks Kaire juurde poliitilist varjupaika otsima (aitäh). Koju tagasi jõudes, avastasin, et peolised on läinud Atlantisesse (see oli ainus koht kuhu nad minna said, kuna oli teisipäev). Kontrollisin veel korra materjalist arusaamist ning loogika toimimist ja läksin rahus magama. Endiselt lapseliku naiivsusega uskusin, et saan hommikuni rahus põõnata, et välja maganud peaga töid kirjutama minna. Kell kaks minu illusioonid purustati ning hajutati viimnegi roosa udupilv, mis minu realistlikku pilku ajutiselt varjutas. Köögis hakkas järgku pihta vali jutt ning diskuteerimine - ilmselt teemal "Kellel on kõige kõvem hääl". Avasin akna, et natukenegi suurendada üldist müratausta, mille kõrval jutt tunduks vähem häirivana. Tuuletõmbusest tekkinud ukse kõlksatuse heli sundis "vaenlase" taganema ning toanaabri (solidaarsusest) magama minema. Alates teisipäevast algas minu elus uus ajajärk: "Starting from today I officially love peace and quiet." Lisaks kõigele on hakanud kummitama Neil Youngi -"Keep on rockin' in The Free World".
Järgneb...

Uue ajajärgu eelõhtu

2006-10-17T14:10:00.000-07:00

Käesolev nädal algas nii nagu lõppes eelmine - järsku. Niisiis nagu alati, alustan algusest (e lõpust). Kolmapäeval saime lõpuks tööle Generals Zero Houri nimelise mängu ja sisustasime sellega kolm neljandikku kolmapäeva ööst vastu neljapäeva. Niisiis ligi kaks tundi und ja lühike koolipäev nagu ikka. Neljapäeval tuli Erikul järsku idee teha iganeljapäevane (alates sellest neljapäevast) väljasõit loodusesse - objektiks Tartust mitte väga kaugel asuv raba, osa millest kuulub koguni looduskaitse alla. Mõnekümne minutiga oli termos jm hädavajalik nagu teedeatlas ja sulepea kotti pakitud ning asusime Raatuse kaubamaja juurest teele. Veidi orienteerumist, rekkatest metsateel mööda manööverdamist ja parkimiskoha otsimist ning olimegi kohal enne pimedat, küll mitte enne jahedat. Uurisime hetkeks kaarti ning tegime kiire jalutuskäigu vaatlustorni/puhkekoha juurde, kus sisustasime aega teed juues, vaikust kuulates ning loodust nautides. Peagi avastasime, et tee joomine ja vaikuse kuulamine ei tahtnud käsi-käes käia ja eraldasime need kaks, tehes edaspidi teejoomist ja loodusenautimist ning vaikuse kuulamist ja looduse nautimist eraldi aegadel. Päike loojus üsna ruttu (hinnangute kohaselt kahe teetassi jooksul), kuid enne seda jõudsime teha mõned pildid õhtusest udust. Kui hästi läheb, saavad mõned siiagi ülesse (lubadused). Enne pimedat me autoni ei jõudnud. Ööd on siin mustad nagu ütles kunagi üks hea sõber ning see kord sain selle õigsuses ise veenduda - Eriku autot nägin ekslikult kolm korda enne kui õige kohani jõudsime. Pimedas on kõik autod sinised.

Tartusse jõudsime täpselt kaheksaks ning Oeconomicumi ees tegin kiire jalastumise, peale mida meie ustav sõiduriist kaugemale põrutas. Imelikul kombel kooskõlas graafikuga oli kell kaheksa alanud korraline rebaste retsimise protseduur, millest mina aga kohe osa ei saanud võtta. Jätsin koolimaja seljataha ning kiirel sammul hakkasin astuma Raatuse residentsi suunas. Teel koju märkasin ka Robertit, kes salapärastel põhjustel oli retsimisele hilinemas. See aga selleks. Tass teed, kiire duśś ja tund aega arvuti piinamist ning jõudiski kätte traditsiooniline kodust väljumise kellaaeg - 21:30. Rebased olid selleks ajaks juba Toomemäe mänguväljakul, kust leidsin ka A-RKi ülejäänud kaks liiget. Nüüd oli ARK taas tervik ning pidu võis alata. Läksime poodi vahendeid varuma, mina ostsin riietuse juurde kõige pareimini käiva (vt pilt - Anton ja Robert sisenemas tsooni) joogi ja suupiste: Multinektar ja kuus pulgakommi. Robert otsustas viski ning Kaspar gini ja koola kasuks. Sisenesime Sõbramajja ja avastasime eest vägeva helisüsteemi ja hästi organiseeritud riietehoiu, kuhu mul küll sedapuhku asja polnud, kuid mille Robert ja Kaspar üsna kasuliku leidsid olevat. Veidi tutvustavat juttu peolistele korraldajate poolt ning muud formaalsused ja helisüsteem sai hääled sisse (nagu räägiks vast-tuunitud BMW-st). Tehti ka paar mängu, kus arendati rebaste rühmatöö alaseid võimeid ning pandi proovile füüsilist võimekust. Ei saanud läbi ka peo tähtsaima elemendita - rebasevande andmisest. Üldiselt pole ürituse kohta ühtegi halba sõna öelda ja korraldus oli tasemel. Kuigi, tuleb tõdeda, et teisipäevasel õhtul oleks sama elamuse Atlantisest päris tasuta kätte saanud, selle vahega, et mõningaid olnuks märksa lühem maa Annelinna koju magama tassida.
Reede oli see päev (öö möödus Sõbramajas ja teel Annelinnast koju) kui nädalatega kogunenud unepuudus sai veidi leevendust. Pikka pidu polnud ja tuli taas pidusse minna. Sedapuhku Eriku poole, kus toimus nö Tarmo ja teiste vastuvõtt. Kuna keegi meist polnud eriti söönud, otsustasime esmalt Selverist, kus Lada-Päevad (vt Riding the rainbow) olid selleks korraks juba möödunud, toiduvarusid muretseda. Tarmo, olles meie väikese abiga valmistanud suurepärase itaalia stiilis pajaroo, hiilgas enda kokaoskustega ning külaliste saabumise ajaks olid meil kolmel kõhud peaaegu täis. Väike õlu enne sööki ja suur rumm koolaga peale ning peo lõpuks olimegi kõik üsna lõbusas tujus. Laupäev kadus eiteakuhu ja õhtul tegime mängumaratoni vol 2, see kord aga Roberti pool. Pühapäevahommik oli selle kuu siiani ilusamaid, kuid siis ma veel ei taibanud olukorra petlikkust ning selle tõsidust. Järgneb...

Vastutegevuse teine päev

2006-10-08T03:43:00.000-07:00

Eelõhtu
Erinevalt eelmisest minekust, otsustasin see kord enne minekut ennast väheke rohkem ette valmistada. Niisiis pakkisin suurde kotti täis-komplekti vahetusriideid, et peale õppust puhaste, kuivade riietega koju minna. Varusin eelnevalt poest ka kohustuslikku lahingvarustust - kuus śokolaadibatooni ning pakk pähkleid. Need rakmetesse ära pakkinud ja pannud äratuse kella poole kuueks, sättisin köögis asjad valmis, et hommikul sõdurisuppi keeta. Niisiis kõva ettevalmistus seljataga - siirdusin magama...kell pool kaks olin juba voodis ning moraalselt lahinguks valmistumas.
Päev 2 alaku
Kell pool kuus helises äratuskell ning naabrite unerahu tagamiseks lülitasin helina kiirelt välja, jäädes veel hetkeks lebama. Järgmisel hetkel kui kella vaatasin, näitas too "6:42" - esmapilgul üllatav tulemus, kuna malevas pidin olema kell 7:00. Kooli jätaks sellise tulemuse puhul minemata ning seal kehtib veel akadeemiline veerandtund. Nüüd olid aga asjad teisiti. Panin riidesse ja asusin teele. Tuleb tõdeda, et jäin enda varustuse pakkimise kvaliteediga üsna rahule, kuna kott istus seljas väga mugavalt ning lisaks sellele teadsin, kus asjad asuvad. 6:53 ületasin teisele poole Emajõge viiva silla ning viis minutit enne tähtaega olin juba Vana-Kaubamaja kõrval sammumas Riia mäe suunas, taustaks "Skid Row - 18 and life" - muuseas suurepärane auto/jalgrattasõidu lugu. 7:01 sisenesin majja ja avastasin eest mõned tuttavad näod. Küllaltki motiveeriv, erinevalt neljapäevasest vastuvõtust. Relvad käes ja rakmed seljas, motoriseerusime et liikuda sihtkohta (loe: istusime kahele sõiduautole, mis meid see kord sõtta viima pidid).
Graafik
Kahtlen, kas on mõtet mainida, et olime sõidu alustamise hetkel veidi ajast maas, kuid tuleb mainida, et hilinemine oli märksa väiksem kui tavaliselt, siit ka tänuavaldus autojuhtidele, kes ka ise vastutegevusest visalt osa võtsid suurepärase juhitöö ja logistika pakkumise läbi. Mõnedkümned minutid peale sõidu algust keerasime Tallinna maanteelt ära, minule seni tundmatu, sõjaväelinnaku suunas. Seal jalastusime ning tegime enda vintpüssidest automaadid. Kasutasime uudset tehnoloogiat, mis end päeva jooksul korduvalt heast küljest näitas. Muidugi tuli proovida modifikatsiooni jätkusuutlikkust ja usaldusväärsust, niisiis avasime tule ohutus suunas, mille peale viimasedki linnud õhku tõusid ja omavahel kirudes minema lendasid. Tegime viimased muudatused ja korrektuurid ning mehitasime sõidukid taas, et minna tuldud teed tagasi ning siis mõned kilomeetrid Tallinna suunas, et kohtuda vastasega. Pidime kiirelt tegutsema, kuna graafikusse polnud me veel korralikult jõudnud.
Varitsus
Kohale jõudes oli alles jäänud vaid 10 minutit varitsuse korraldamiseks -s.o. meeste paigutamiseks, moona jaotamiseks meestele nende ülesannetele vastavalt ning tegevuse kooskõlastamiseks jagude vahel. Võtsin enda kanda nö esimese jao kuulipilduri ülesande e minu otsustada oli lahingu alguse täpne hetk (tavaliselt tähitsab lahingu algust esimese jao küülipilduja valang). Lähtuvalt asukoha ning tegevuse eripärast otsustati päris-kuulipildurid paigutada siiski sobivamasse kohta ning mina pidin peatama kolonni granaadi abil, mille järel süütama suitsuküünla ning eemalduma/taganema jaoülema käsu peale, kes koordineeris meie jao tegevust mõnedkümned meetrid kaugemal. Tegin nagu kästud, kuigi kolonn tundus olevat granaatide ning muu tule vastu immuunne, kuivõrd plahvatus vastase autosid ei peatanud. Olles avanud vastase pihta tule, esinesid ka esimesed tõrked, mille eemaldamine nõudis oma väärtusliku aja. Seetõttu hilinesin veidi ka taandumisega, kuna kattetuld polnud just jalaga segada ning tahtsin olla ka liikudes võitlusvõimeline. Oma ülesandega sai hakkama ka teise jao "suitsumees", kes peale mind omakorda teiselt poolt suitsukatte pidi tekitama. Eemaldusime koos kuulipildurite taha ning jäime ülejäänud rühma ootama. Kuus päeva metsas veetnud, lahingutegevusest väsinud vastase tegutsemine oli kiire ja efektiivne, vaatamata väikestele vigadele, mida esines ka meie poole peal. Au ja kiitus reservistidele, kes seitsmendal päeval vihmases ja külmas metsas viibides endiselt vastu panna suutsid. Peale lühikest ootamist istusime taas autodele, et liikuda järgmisesse varitsuskohta ning taastada kuulipildujate töövõime, mis lahingu ajal ilmutas tõrkumise tundemärke.
Varitsus nr.2
Meie ajutisesse soomukisse oli sattunud ka kollane lepatriinu (või kannavad kollased lepatriinud mingit teist liiginime), kes rõõmsalt ja usinalt mööda minu võitluskindaid ringi jalutas. Tarbiti ära ka bojevõje sto gram e sellise nimega nimetas plaskus olevat vett minu kõrvaltoa-naaber. Jõudsime kohale ja vastavalt käsule kaevusime punkritesse, kuna nüüd pidi vastane olema võimeline meid fikseerima. Hiljem saime teada ka, et kolonn muutis taktikat ning liikus hoopis jalgsi jagude ja rühmade kaupa meie positsioonidele, erinevalt algselt planeeritud motoriseeritud rännakust õppuse lõpp-punkti, kus me seda ootasime. Vastavalt saadud infole muutsime ka enda paigutust. Võtsin kaasa lahingpaarilise ning veidi lisamoona ja liikusime koos kolmanda jao seljatagust kaitsma. Sihtkohas tegime ka lühikese suhoj pajoki e sõime śokolaadi ja viineripirukat (vastavalt mina magusainet ja tema taignast valmistatud suupistet). Loodetavasti ei reetnud me end sellega vastase luurajatele. Otsustasime veidi hargneda ja lahingpaariline jäi minu selja taha teed jälgima. Hiljem taipasime mõlemad, et otsus polnud kõige praktilisemate killast, kuna jäime teineteisest liiga kaugele, mis raskendas oluliselt meievahelist infovahetust ning meie suhtlemisvõimet ülejäänud jaoga. Jäänud üksi, kuulatasin ning teostasin väikest viisi enda ning positsiooni maskeeringut - seda vaikselt ja rahulikult, et mitte liigselt helisid tekitada. Natukese aja möödudes hakkasin kuulma okste ragisemist kolmanda jao kuulipilduri positsiooni tiival ja üritasin sellest enda lahingpaarilist informeerida - asjatult, võsa sahin summutas minu vaikse kõne ja visuaalne kontakt sel hetkel puudus. Hiljem nägin ka ragina tekitajaid ning pidin midagi ette võtma. Kahest valikust -tule avamine vs taganemine ja luureinfo edastamine, valisin praktilisema ehk viimase. Üksi poleks olnud rünnakust mingit kasu, niisiis liikusin veidi tagasi ja andsin vastase kohalolekust märku. Seejärel ühinesime kolmanda jaoga ning hävitasime tiivalt tulnud jao. Lühikese lahingu jooksul üritas üks entusiast alustada individuaalset sõda linnalahingu vormis meie kolmanda jao vastu. Kohtunik noomis teda südamest.
Lõppmäng
Peale vahejuhtumit linnalahingu-ranger-Ramboga märkasime vastase lisavägesid lähenemas mitmelt küljelt ja otsustasime taas ühineda enda s.o. esimese jaoga. Algpositsioonile tagasi jõudnud saime käsu minna toetama teist jagu, mida eeldatavasti piiras suurem osa vastase jõududest. Peale toetuslahingut lahkusime ning naasesime punkrisse moona täiendama. Tõrkeid esines endisest vähem ning tutvusin enda AK-4 suurepärase lauluhääle ning lauluoskusega - "Laulab nagu noor jumal" nagu kirjeldas üks mu kaasvõitlejaid enda ustavat automaati. Sama ei saanud öelda meie KSP-58-te kohta, mis kippusid endisest enam tõrkuma, olles praktiliselt muutunud suurimateks vintpüssideks, mida mina eales näinud olen. Info peale, et antud lahing jääb selle sõja viimaseks, saime mitteametlikult käsu vabaneda allesjäänud moonast üritamaks nõrgendada vastast nii palju kui võimalik. Ürituse tipuks võib lugeda neljast korraga süüdatud suitsuküünlast tekkinud tohutu suitsupilve, kus sees me kõik orienteeruda üritasime. Maakeeli võib nähtust nimetada ka "täiuslikuks õhusihtmärgiks e pommi-märklauks e pommitaja-lenduri unistuseks". Tehti viimased lasud ning eemalduti suitsust kaugemale, kuna too oli hävitamas viimaseid kopsurakke, mis meile veel alles jäänud olid. Kohtusime vastase vägedega ning peale rivistuse ajal kuulatud kõnesid surusime vaenlastega käsi, visates sealjuures lõbusalt nalja. See polnud aga veel päris lõpp, nimelt tuli näidata, kui heal positsioonil olime meie võrreldes ründava vastasega. Selleks ronisid mõned reservistid meie punkritesse, et jälgida kuidas mina ja kolm kaasvõitlejat demonstreerime söösthüppeid "meie" positsioonidele. Märkasime ka ise, kui haavatavad me sel hetkel olime. Peale seda lõbusat ja väsitavat näitemängu liikusime malevasse relvi puhastama ja ürituse kokkuvõtet tegema.

Semper fidelis

Vastutegevus RÕKile

2006-10-05T13:08:00.000-07:00

Esimese asjana tahaksin vabandada kõigi ees, kes ennast seda postitust lugedes solvatuna, riivatuna, nördinuna, lollina (jne) tunnevad.
Korraldusest
Esiteks tuleb ära märkida ürituse suurepärane organiseerituse tase. Niisiis alustan algusest. Nagu alati, tuli ka see kord eelnevalt üritusest osavõtule registreeruda Maleva korrapidaja juures telefonitsi või ise kohale minna. Poolteist nädalat enne õppuse algust helistasingi ning panin enda nime kirja, vastuseks: "SELGE, SAIN". Loomulikult järgnes sellele rutiinne tegevus, mis tavakeeli kannab nime "Mine kohale ja veendu selles, et sind pole kuhugi kirja pandud ning tee teiste eest töö ära". Kolmapäeval loengute vahel põrutasingi Riia mäele ja küsisin korrapidaja käest lisainfot neljapäevaste toimumiste kohta. Suunati relvaruumi, kuhu tatsasin kiiresti endise entusiasmiga kohale, et saada suunatud "ülesse" järgmise asjapulga juurde. Lendasin välgukiirusel "ülesse"...seal valitses samasugune kaos, aga veidi leebemal kujul. Leidsin vajaliku inimese, kes pani mu nime kirja. Koju minek. Neljapäeval peale loengut ajasin riided selga ja tulin toime ka naabrite miljoni krooni küsimusega: "Sõtta lähed vä?" -"jah...pange palun uks minu järel kinni ka"...Õhtuse seisuga pole miljonit endiselt laekunud. Aga see selleks. Malevasse saabudes valitses endiselt kaos...aga nüüd ta ikka valitses mõnuga. Esimesed kaks inimest ei osanud mulle RÕKi vastutegevuse kohta üldse midagi öelda. Viimaks leidsin õuest laigulisi, kes justkui meenutasid oma olekult noorkotkaid ja kaitseliitlasi.
Keskmisest väljaõppe tasemest
Välja astudes küsisin esimeselt pundilt, mis ette juhtus: "Kas RÕKi Vastutegevus?" Sain jaatava vastuse, millele järgnes pahvak naeru mitme võitleja suunast. Minuti pärast kuulsin üht võitlejat teisel küsimas: "Kle, mis see RÕK kur** on?"...ta sai vastuse...ja muige...-vastuse kaasvõitlejalt, muige minult.
Veel korraldusest
Esialgu sain teada, et mind on pandud tankistiks (wtf). Inimesed kogunesid jagudesse ja läksid relvi võtma. Üksi ei viitsinud kaua passida ja läksin ka sappa. Ak4...no jah. Moona jagamine käis ladusalt ja sujuvalt (loe: kaos). Siiski sain lõpuks kaks salve täis ja mõned paugukadki (granaadisütikud). Improviseeritud motoriseerumine toimus kolmanda jao masinale (Mog, aka Unimog, tuntakse ka Tanki või Soomukina), kuna esimene jagu läks sõiduautode ja teine ei_tea_millega. Saime masinas instruktaaźi...niisiis tutvusin elus kaheksandat korda esmakordselt vintpüss-golfikepp AK4-ga 60km/h liikuva Unimogi kastis. Jõudsime kohale, jalastusime...pika protsessi tagajärjel muutus kolmas jagu kolmandaks motoriseeritud jaoks, ehk siis ma ühinesin kolmanda jaoga ning olles tankist sai jagu minu näol justkui rattad ja soomuse kauba peale kaasa. Tegime liikumist, seismist, istumist, rännakut, ringkaitset, ruutkaitset, rombkaitset, ovaalkaitset, kaoskaitset jne. Ärevaks läks siis kui meie jagu leidis miinivälja. Ei tahaks ärplema hakata (ok, tahaks küll), aga tegelikult avastasin miinivälja mina, kui märkasin puu küljes miinivälja tähist (punase-valge-triibuline lint). "Seis, MIINID!"...mõni isegi dubleeris. Miinivälja ees seistes märkasin, et mõned jao liikmed olid tublisti miinivälja sisse liikunud ja uurisid nüüd hoolega kaarti ning vestlesid aktiivselt raadiosaatjaga. Detaile ei hakka kirjeldama. Viie minutiga miiniväli demineeriti ja liikusime vastase tagalasse...see polnud plaanis...aga nii see juhtus.
Päeva pärl
Jaoülem, mina ja ülejäänud pooljagu märkas veidi eemal hulka laigulisi, põõsaste vahel, rahulikult. Läheneme, relvad lõdvalt käes (ise loose and groovy)...peale lühikest detailiderohket sõnavahetust taganesime metsa, endal kõhud krampides....mitte jooksmisest, vaid naermisest. Tulime vastase kontrollpunkrile kümne meetri lähedusse enne kui meilt üldse midagi küsimagi hakati. Siit tulid esimesed tugevamad plusspunktid vastasele (sügav sarkasm). Lisaks sellele esines ka meie vaenlase puhul ilmselt Eesti Kaitseväe standardvarustusse kuuluvate, meie tegevuse vastu immuunseks muutvate surematuse tablettide kasutamise tunnuseid.
Lahingutehnika
Nagu mainitud oli meie, vastutegevuse, käsutuses ka soomustatud lahingutehnika, eesotsas tanki ja soomukiga. Eesti militaaraju leidlikkus ja innovaatilisus ei tunne piire. Nimelt oleme suutnud lihtsate ja käepäraste vahendite abil ehitada veoki ümber tankiks. Süsteem on sisuliselt lihtne. Siinkohal reedan vist suurima sõjasaladuse kahekümne esimesel sajandil. Vaja läheb paberit, joonistusvahendit ja meest automaadi või muu tulirelva või selle maketiga. Ei hakka protsessi täpsemalt kirjeldama.
Üritus lõppes suurejoonelise tulemänguga kolme suitsugranaadiga peaosas. Lähiajal peaks ka pilte saama, kuid ilmselt on need liiga salajased, et neid siin näidata.

Alias

2006-09-28T15:25:00.000-07:00

Ilmselt saab seda postitust hiljem üsna palju täiendada, kuna teema on aja jooksul tõestanud äärmist jätkusuutlikkust. Niisiis aastate jooksul kogunenud parimad pärlid minu Aliase varamust.
Absoluutne lemmik ehk pärl nr.1
Seletaja: "Riia pealinn"
Arvaja: "Vilnius!"
Seletaja: "Jah!" *Võtab järgmise kaardi*

Pärl nr.2
Seletaja: "Helikopteri tipus on see, pöörleb, taga on ka"
Arvaja: "Tiivik!Rootor!Sabamootor!Terad!Lennutiivik!Tagarootor!"
Seletaja: "Ei!Helikopteri tipus, mõtle!"
*mängijad on krampides*
Arvaja: "Võta järgmine kaart, ma ei tea seda!"
*seletaja võtab uue kaardi*
Sõnaks oli "Propeller"

Ei viitsi jännata

2006-09-25T23:26:00.000-07:00

Ärkasin kell pool viis Annelinna korteris....riides, magamiskott kõrval - tugitooli peal...lootusetu juhtum, peale kaht tundi und ei viitsinud enam magada...ok sinna see mõte jäi ka ja silmad vajusid kinni tagasi kuni keegi "osavkäpp" kell pool seitse minu õlale koputas ja küsis millal ma üles tõusen...geniaalne...no ju ma -nüüd- siis tõusen! Olgu, ilma paanikata läksin koju, kasisin ja lendasin kooli....loengu avalause:
"juu aar in loove :P ?"....muidugi MSNis...ning kohe järgmine - hoopis teiselt inimeselt: "Ei viitsi jännata." Kohe tuli meelde eilne esimene tund. "Avaliku sektori finantseerimine" alapealkirjaga "Anton leiutab alternatiivseid viise Gini koefitsiendi leidmiseks"
Spekulatsioonide vältimiseks lisan siia ühe versiooni:

Arvutuskäigust:
Esialgu summeerisin iga komplekti puhul saadava kasulikkuse ja arvutasin vastavad osakaalud kumulatiivsetest tulemustest. Seejärel oletasin, et absoluutselt võrdse suhtelise jaotuse korral on vastavad osakaalud võrdsed ühe kolmandikuga. Leidmaks hälbimist võrdsusejoonest, arvutasin kõrvalekalde absoluutväärtused ning leidsin nende summa. Sisuliselt ongi saadud tulemus ligikaudu võrdne Gini koefitsiendiga.
Hiljem selgus, et päris nii see asi ikka ei käi...lisaks sellele, et Gini koefitsienti polnud selles ülesandes üldse vaja leida...ilmselt saab minust mesoökonoomika rajaja ja edasiarendaja...
and time just slips away...

Dreamland

2006-09-23T17:49:00.000-07:00

Taas kord geniaalne lugu Robert Plantilt. See kord loo nimeks "Darkness, Darkness" albumilt Dreamland (2002). Olen jätkuvalt veendunud, et vanakooli mehed suudavad ka 30 aastat hiljem üllatada.

"Darkness, Darkness, be my pillow, Take my head and let me sleep
In the coolness of your shadow, In the silence of your deep
Darkness, darkness, hide my yearning, For the things I cannot see
Keep my mind from constant turning, To the things I cannot be
Darkness, darkness, be my blanket, cover me with the endless night
Take away the pain of knowing, fill the emptiness with light
Emptiness with light now

Darkness, darkness, long and lonesome, Is the day that brings me here
I have felt the edge of sadness, I have known the depths of fear
Darkness, darkness, be my blanket, Cover me with the endless night
Take away this pain of knowing, Fill this emptiness with light now
Emptiness with light now

Darkness, darkness, be my blanket, cover me with the endless night
Take away this pain of knowing, fill this emptiness with light now
Oh with light now.
Darkness, Darkness, be my pillow, Take my head and let me sleep
In the coolness of your shadow, In the silence of your deep
In the silence of your deep
In the - oh oh yeah
In the summer baby
come on come on come on baby..."

(Allikas: oldielyrics.com Kõik õigused kaitstud)

29 Palms

2006-09-23T10:20:00.000-07:00

Robert Plant ja Mihkel Virkus tegid minu tänase päeva. Tahaksin mõlemat südamest tänada. Neist esimest selle eest, et oskas 13 aastat tagasi panna plaadile Fate of Nations loo nimega "29 Palms" ning Mihklit selle eest, et oskas mulle seda lugu 13 aastat hiljem soovitada. Ja nüüd see kummitab...

"A fool in love - a crazy situation
Her velvet glove knocks me down and down and down
Her kiss of fire - a loaded invitation
Inside her smile she takes me down and down and down

Her moves look good - a touch of desparation
From where I stood she turned my head around, round and round

It comes kinda hard when I hear your voice on the radio
Taking me back down the road that leads back to you
29 Palms - I feel the heat of your desert heart
Taking me back down the road that leads back to you

Oh, I'm burning in love - a strange infatuation
White cold cold touch - what must I do, do, do
The heat and the dust increase my desolation
In God we trust - always for you, and you and you"

Kahtlane

2006-09-21T02:56:00.000-07:00

Mingi üüratu kiivriga tüüp jalutas ühika fuajees nii 25.3-29.2 meetri kauguselt mööda....kogu lugu.

Kutse teenima

2006-09-20T15:35:00.000-07:00

Huvitav on see Eesti riigi juhtimine, asjaajamine...
Viimasel ajal on ikka see ajateenistuse teema väga aktuaalne olnud. Ei möödu päeva kui korra ei mõtle sellele. Oleks veel, et ei tahaks minna, jumala eest, tahan küll, aga mõtlema paneb see, kuidas asi korraldatud on. Jääb mulje nagu Kaitseressursside Ametil poleks aimugi keda kuhu väeossa saata. Hirm tekib, tõsine hirm, aga mitte teadmatuse, vaid pigem teadmise ees. 11 kuud täielikku ajaraiskamist - asi mida ma ei salli. Tänasest päevast algab minu teekond õigluse jalule seadmise suunas!